Kuidas Põhijumal Eestisse läks

Istud Praha lennujaamas ja mõtled, et Eestini on veel 6 tundi. Ja juba oled lennus olnud 8 tundi. No mis see olgu eks ole.... Ilm on, olgem ausad ja otsekohesed, s***. „Ma ei saa üldse aru, kuidas siin eldada saab, kui kõik nii hall ja vihmane on,” ütles Põhijumal, kes on viimased 5 päeva veetnud 30 kraadises Kreeka rannas päevitades ja ujudes. Ei tea, mis mind Eestis siis ootab? Ja üleüldse, tegelt mind ei huvita, mis ilm seal Eestis on, kodu ikkagist. Ja mis seal salata, praegu tahan ma koju!

Ma ostsin muidugi kingitusi ka ja siis on vaja need ju võimalikult kiiresti ära anda, et näha teiste inimeste silmis rõõmu, et neid meeles peeti. Aga aitab nüüd teistest, ma ei tohi oma ametit unustada (ego-maniakk, kes veel ei tea)...

Räägime siis minust: viimased päevad Kreetal olid tõesti suurepärased, sellist ilma pole ma vääääga ammu näinud. Aga ma ei nuta, sest et tänasest läks Kreekas külmaks ja seal on ainult 21 kraadi (ja Skineri elanikud, isegi kui praegu on soojem, siis ma ei taha sellest midagi kuulda). Käisin lõpuks esimest korda ka ujumas, st siis et minu pikkade vasrvastega koivad puutusid merepõhja täpselt 12.aprillil. vesi on nii mõnus soolane, et mul pole vaja väga karta ka, et ma mingi hetk võin lihtsalt põhja vajuda. Rannas on lamamistoolid. Ma siin ükspäev läksin sinna randa raamatut lugema ja iga kord kui onu kõhukotiga (kus siis eeldatavasti oli raha sees) lähenes, panin ma silmad kinni ja teesklesin, et magan, sest et kes see siis võtab rahakotti randa kaasa, kui maja on 30 m eemal. Niimoodi ma siis ei maksnud 3 eurot oma tooli eest J Meile meeldiva tasuta asjad, tasuta asjad, tasuta asjad (tervitan siinkohal Kullamaad)!

Eelviimasel päeval enne Eestisse minekut panime Heleniga ilusad kleidid selga ja läksime kambaga Tamami sööma, mis on siis Chania vanalinnas asuv superhea kreeka restoran. Ja me istusime väljas. Saad aru eks ole, istud väljas, sööd parimat kreeka toitu ja jood superhead majaveini. Ja sul on ainult kleit seljas ja kell on 23.00 eks ole. Ja väljas on mingi ligi 24 kraadi. Sellistel hetkedel tunned, et tahaks märkmeid teha (fantastiline nelik saab aru, mida ma sellega mõtlen... ehk siis saab aru, et ma ei mõtle midagi, vaid lihtsalt tahtsin kuskil mainida, et teeme märkmeid).

Nii täitsa muuseas mainin ära, et loen praegu raamatut sellest, kuidas edukad inimesed võivad saada veel edukamaks. Noh, selline kerge ego-maharahustamise raamat. Mulle meeldib. Ja ühe lolluse tegin muide praegu Ateena lennujaamas veel: ostsin mingi lollaka raamatu, mis pidi olema naljakas, aga lõppkokkuvõttes viskas mul see täiega üle ja ma hakkasin jälle oma edukate inimeste raamatut lugema.

Lennukis mul igav ei olnud. Seni olen mõlemad otsad saanud akna all istuda ja vaadata kui äge on ikka teiste asjade peale ülevalt alla vaadata. Nagu jumal ise eks ole. Võtsin seal topsi veini ja istusin niimoodi oma mõmmiga raamat näpus. Ja mul ei ole üldse piinlik nii lapsik olla. Ilus komplekt eks ole mõmmi ja vein. Imelik, et nad ei küsinud, et kas ma ikka täisealine olen J a ja siis ma sain loomulikult üksinda naerda ka lennukis. Mr. Beani näidati. Nu ja krt, ma ei saa mitte naerda, kui ma teda näen. Ja nu ja siis loomulikult tõestasin ma endale veelkord kui loll ma võin olla. Läksin ma siis rõõmsalt vesiklosetti. Vaatan uksel silt: occupied. Nu ja siis toetasin seal ülbelt vastu seina ja ootasin kuni vabaneb. Nu ja kui möödunud oli juba üks piinlik minut, siis otsustasin korraks selja taha vaadata. Seal oli ka klosett ja üllataval kombel vaba. Nu ja ma siis tegin näo nagu asjad peaksidki nii olema ja läksin klosetti.

Viimane lend oli kõige raskem. Ma olin nii väsinud, et isegi süda läks peaaegu et pakaks. Nu ja muidugi, kui ma lennukist maha tulin, siis ei suutnud ma ikka veel uskuda, et kodumaal ainult 4 kraadi on, nii et ma siis värisesin pooleks. Aga tuleb nentida, et selle viimase reisi ajal nägin ma midagi meeletult ilusat. Tähed olid taevad ja justkui meri oli meie all pilvkate ja mööda seda joonistasid kauneid mustreid välgusähvatused. Milline romantika Põhijumala jaoks. J Ja lennujaamas ootas mind kollaste lilledega noormees. No on alles romantika eks ole...

Eestis ootavad mind ees väga töökad 2 nädalat. Üritan selle aja sees ära teha konverentsi, uurimustöö, 4 esseed ja Kreeka jaoks ühe proekti. Kuidagi liiga ambitsioonikas tundub... no ma siis püüan vähemalt alustada, sest et kui ma tagasi Kreetale jõuan, siis mõtesin, et võiks viimast võtta, sest et aprill kujunes mul natuke närviliseks konverentsi pärast ja ma olen puhkust väärt J mais on mul siin nii palju tuttavaid ja sõpru ja perekonnaliikmeid vahelduva eduga, et ma ei sooviks samal ajal arvuti ja raamatute/artiklite seltsis veeta. Selline on siis eesmärk „aprilli lõpp 2008”. Kuid samas ei kavatse ma unustada oma sõpru, kellest ma nii väga puudust tunnen. Nii et kõik telefonikõned on teretulnud!

Kohtumiseni!