Nii raske on olla lahe!

Nii raske on olla lahe... nii raske! Mõtlesin, et pajatan Teile mõningaid seikasid minu siinviibimisest ja sellest, kui raske võib ühe lahedusetaloni elu olla:
1. Mulle meeldib poes käia ja riideid osta. Olen ostnud endale ääretult sümpaatsed teksad, paljaste meestega rahakoti (killuke kreeka kunsti minu igapäevaellu), moodsa kudumi, suvise disco-pluusi, pluusi ja disco-ridiküli. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju! Kuid sellele vaatamata, olin ma täna pool päeva ahastuses. Nimelt sisenedes oma lemmikpoodi, silmasin ma pilkupüüdvat pükskostüümi. Olin nii lummatud, et haarasin selle enda kämblate vahele ja kujutades ette, kui vägev ma võin sellega välja näha, tormasin ma kabiini. Aga ets kae, püks oli väike ja jakk suur. Ma ei rääkinud endaga enam pool päeva. Elan nüüd selle nimel, et Bershkal uus kollektsioon tuleks.
2. Olen surematu disco-kuninganne. Kuid teate kui raske on kõrgete kontsadega iga päev diskoteeki külastada? Tantsida tahaks, aga jalad on valusad. Aga kuna pean ilmtingimata olema beibe, siis madalaid jalatseid ma kanda ei saa. Jube raske elu mul. Ei nu tegelikult ma lihtsalt ei oska madalate jalanõudega tantsida... aga... Mul on raske hoida oma disko-kuninganne tiitlit, sest et portuspaanlased ei suuda taluda seda, kui tähelepanu neilt kaob. Seetõttu pean ma tihtipeale leidma end olukorrast, kus kõik noormehed on ühtäkki palja ülakehaga. Siinkohal rõõmustan, et nad ei eelista atiikaja olümpiamängude kostüümi. Küsisin Robertolt, et miks nad niimoodi teevad ja vastuseks sain midagi väga üllatavat: „Hispaanias vaataksid meid tüdrukud väga pahakspanevalt ja seega me ei saa seda seal teha. Küll aga siin avaneb meil see võimalus.”
3. Lahedus nõuab palju energiat ja seetõttu olen ma alailma näljane. Ei saa magama jääda, sest korisen, öösel korisen edasi, hommikul ärkan selle peale, et jalad hakkavad juba voodist välja astuma ja köögi poole minema. Hetkeks korin peatub. Aga siis hakkan jälle korisema ja nii suhteliselt võrdsete intervallide tagant. Teised erasmused on ka juba täheldanud, et on vaid „Mina ja söök!”. Raske on!
4. Kui hommikul ühe silma avan – teist igaks juhuks veel ei ava juhul kui ilm on kole– ja kui näen päikesepaistet, siis ärkan hästi vara, nii umbes kl 9 või veidi peale, ja torman tuhatnelja rõdule päevitama. Ja teate kui raske on päevitada.. esiteks pean aegajalt asendit vahetama, et ära ei kõrbeks ja teiseks, kaua sa ikka päevitad? Ei viitsi eks ole, aga peab, sest on vaja ju lahe ja pruun olla. Ja siis istud veel seal palava käes ja grillid ennast, kuni lõpuks täheldad, et nägu on juba nii punane, et piirlahedus hakkab kahanema.
5. Kui sa tahad lahe olla, siis pead ära õppima mõned eluks vajalikud kreekakeelsed väljendid: Sigha re Ghoi (Easy Tiger!), Pame sto krevati (Let’s go to bed), ehis profilaktiko (do you have a condom).
6. Lahedad inimesed magavad Kreekas niimoodi: kindlasti tuleb magada kolmes osas. Esimene osa on varahommikust hommikuni, teine osa on päevast lõunani ja kolmas osa on õhtuhakust õhtuni. Ja siis otsast peale. väga raske!

7. Lahedad inimesed ei saa öösel rahulikult magada. Nimelt on mind juba korduvalt üles äratanud wc's tilkuv kraan. Esmapilgul tunduvad asjad väga hirmsad, kuid kui oled endale juba umbes mõnikümmend minutit püüdnud seletada, et seal ei ole kedagi ja see on tõepoolest vaid kraan, siis kargad hästi äkitselt püsti, jooksed vesiklosetti, keerad kraani kinni.... ja tagasi ei julge minna, sest et korter on pime ja järsku jõudis keegi selle ajaga näiteks kraanikausi alla või radiaatori taha peitu minna. Ja niimoodi suletud silmadega avan ma kiiresti magamistoa ukse - kuid pean ka siin pettuma, et krdi pime on-, ja püüdes endale sisendada fakti, et Anell on siin samas ja midagi ei juhtu, hüppan ma otsemat teed pidi voodisse ja tõmban kogu oma jõuga end õigesse kohta ja sulen silmad. Ja siis ei taha ma enam midagi kuulda. vot nii raske on!