Sõrmuste Isand!

Kallis lugeja, toon sinuni oma siirad vabandused, et pole juba pikemat aega sõnakestki pajatanud. Nüüd olen taas Teiega ja jutustan Teile kõige kuumemaid lugusid, mis siin Kreekamaal toimunud on.
Nimelt külastas mind minu Egert ja üleöö sain ma Sõrmuste Isandaks. Pikemalt ma sellel ei peatuks, eks mõtisklegem ise selle üle. Veetsime põnevad nädal aega igal pool Kreetal ringi rännates, rallimees oli Egert ja mina olin kaardilugeja. Siinkohal julgen uhkelt tõdeda, et olin väga tasemel ja ei sõitnudki põhja suuna asemel läände nagu ma kord Soomes tegin. Trippisime kõikjal ringi, sõitsime mägedesse, kus igal pool olid kuristikud ja ma väga kartsin, kohtasime lambaid ja kitsesid, käisime rannas, elasime megalahedas küla-hotellis, kus olid ka lambad ja umbes kaksteistkümmend kiisut. Muuseas esimesel päeval, kui Egert tuli, oli kohe elektrikatkestus, nii et hotelli jõudsime pimedas ja küünlavalgel juhatati meid oma tuppa. Mega-romantika fantastika-gümnastika triangel oli (ma lihtsalt ei pidanud vastu ja panin ühe lemmiku sõna asemel neid kohe mitu tükki järjest siia, mitte et neil üldse omavahel mingi seos oleks). Ja siis üks õhtu käisime jalutamas ja üks kiisu tuli meiega kaasa ja siis kräunus meie kõrval ja siis kui me kodupoole sammuma hakkasime, siis ta jäi vait ja juhatas meid külla tagasi. Nunnu. Ja üleüldse, Egertil oli vist vahepeal igav, sest et ma käisin kiisudega õhtuti vestlusringis mäugumas. :)

Siin siis meie pildid põnevatest seiklustest:

OK, normaalseid pilte ka:

Seiklused olid tõepoolest põnevad, kuid kahjuks olin ma selle nädala jooksul haige ja olin haige ja palavikus ka pärast Egerti ärasõitu. Oli päriselt ka väga raske olla, mitte selle pärast, et oli raske lahe olla, vaid et oligi raske.

Selle nädala jooksul pole muud põnevat toimunud kui see, et meil sündis kodus ime: Internet sündis. Vist on naabrite oma, aga meie kasutame :) ja enam ei pea nii tihti selles rõvedas ülikoolis passima, kui arvutiklassis ei ole aknaid ja raamatukogus peab kotist kogu oma kraami välja võtma ja asjadega lugemissaali minema. Ja kuna mul on kotis kõik eluks vajalikud asjad, nagu beibedel ikka eks ole, siis ma ei viici seal nende asjadega jamada ja lähen närvi :) Nüüd siis häkin kodus hommikust õhtuni. Mõni päev ärkan kell 7 ja lähen häkkima ja häkin õhtuni välja. Ei tegelt ma ei tee nalja, teen Juhtimisteekonna jaoks asju.

KÕRVALEPÕIGE:
Reklaam: 25.aprillil TTÜ aulas noortekonverents Juhtimisteekond, mille teeema on "Tulevikuorganisatsioonid ja nende juhtimine". Täpsem info http://www.juhtimisteekond.ee/

Ja vahepeal sain siis terveks ja eile käisin rannas päevitamas. Ujuma ei läinud, sest et ma ei taha uuesti haige olla. Nii raske oli. Sellest nädalast hakkasid meil muidu kreeka keele tunnid. Nii vahva on: nagu oleks keskkoolis jälle. Aga grammatika läks nii raskeks. Ma mingi aeg täna puhkan kindlasti ja siis hakkan üle kordama asju, et ikka meelde jääks. Ma ju tahan osata kreeka keelt. Praegu oskan ainult kohvikutes põhiasju küsida ja muud igapäevast mõttetust. Muud ei midagi.

Ja lõpetuseks beibe jutt ka: Eile kl 20.50 pärast kreeka keele tundi sõitsime ülikoolist koju Anelliga. Ja ühtäkki silmasin ühe butiigi vitriinil kaunist kleiti. Nii ilus oli. Hüppasime bussi pealt maha ja lidusime tuhatnelja kaupluse poole, et jõuda sinna enne kui see suletakse. Haarasin "S" suuruse ja see oli suur, vaatamata isegi mu ülemõistuse vahvale kaalujuurdevõtuprogrammi suurepärasele tulemusele. Hetkeks olin väga rahul, et kleit ei sobinud, sest et ega see hind ka mulle ei sobinud. Aga siis tädi ütles, et tal on XS ka. Ja siis oli paha lugu. Ma ostsin selle kleidi ära. Nüüd on mul Juhtimisteekonna afterparty kleit olemas. :)

Ja see on minu lemmik laul: http://www.youtube.com/watch?v=KWA59qwfGL0

Istanbul 8.03-16.03

Kõikvõimas Jumal, diskokuninganne ja laheduse etalon samal ajal olla on ääretult keeruline. Mõtlesin, et olen võimsam, kuid paraku pidin selle reisi lõppedes tõdema, et aeg-ajalt tuleb alla anda ja olla ainult üks isik korraga. Sellest saab lugeda aga reisi kokkuvõttes, praegu jätkan põneva reisikirjeldusega.

Meie üliõpõnev reis algas laupäeval, 8.märtsil. Hommikul käisime Anelliga veel Chania vanalinnas mulle seljakotti otsimas ja siis kui ma ühe päris piraka ja vahva seljakoti leidsin, sain poemüüjalt kingituseks veel ka telefoni ripatsi/kaunistuse. Ma arvan, et selle pärast, et meil olid ühesugused juuksed. Ja see kaunistus oli delfiin. Roosa. Nüüd on ta mul telefoni küljes ja tuletab iga hetk meelde Douglas Adamsi põhilauset: so long and thank’s for all the fish. No see raamat lihtsalt on põhiline! Disco pole oluline! Ja siis pärast seda suutsime veel jalkat vaatama minna, nii et pakkisime viimasel minutil, ja kuna kõiki asju korraga ei suuda ju kaasa võtta, nii et peab vahepeal taaskord koju sammuma, siis lõpuks muutume kõik nii lahedaks, et läheme hoopistükis taksoga otse sadamasse, et teised bussiga minejad kõik mõtleksid, et me oleme megabeibed ja ei viitsi bussiga minna. Ega tegelikult ei viitsigi :)

Laevas põnevusi ei toimunud. Magasime diskoteegi diivanil ja siis kl 6 hommikul aeti meid laevast välja. Ja nagu juba minu puhul aimata võib, siis väga normaalne ma järgnevatel tundidel.... väga paljudel tundidel... enam ei olnud. Kui ärkad liiga vara, siis oled liiga ebanormaalne ja naerad iga asja peale. Sellest võib siis teha järelduse, et hommikusöögi ajal naersime, sest et pigeoonid ründasid, siis rongis naersime... ja siis naersime jälle. Kõik meie ümber istuvad inimesed vist vihkasid meid, aga noh, Jumalatele on kõik lubatud. Terve rongitee Ateenast Tessalonikisse (6 h) mängisime kaarte ja naersime. Radek ja Julien vikasid vahvat kildu. Kui Radek nalja tegi, siis Julien ütles, et ütle seda parem tšehhi keeles, äkki siis on naljakam. Või et me olime nii läbi omadega – kurnav rogisõit, non-stop naermine ja ülemõistuse suur nälg-, siis Radek suutis teha ainult Ha-Ha, Ha-Ha-Ha-Ha-Ha asemel, sest et tal oli low battery. Meie Heleniga aga õppisime kreeka keeles ära mõned ääretult kasulikud laused kreeka keeles ja läksime järgmisesse vagunisse hispaania poistele nalja tegema ja kreeklaste reaktsiooni vaatama. Nimelt ütlesime kreeka keeles: what’s the problem? How long have you been like this? Have you had it before? Are you on medication?
Tessalonikisse jõudsime elusa ja tervena. Oma maitsvate roogadega kosutas meid McDonald’s. Ja siis läksime Istanbuli rongi peale. Viisat meil polnud, nii et olime valmis nõustuma olukorraga, kus meid rongist maha tõstetakse. Aga sinna on veel aega. Kõigepealt tahtsin ma dushi alla saada, sest et ükski Jumal ei tohi olla nii räpane. Üks onu pani vee sooja ja lubas 10 min pärast minna. 10 min pärast oli aga dushi uks lukus. Küsisin ühelt teiselt onult ja see oli mingi megamölakas ja ütles mulle, et ega see sul siin mingi hotell ei ole, ei saa dushi alla! Olles küll täiesti meeleheitel, kuid siiski ülemõistuse võimas, sammusin ma teise vagunisse, sain onu kätte ja saingi pesema. Pidin maksama 5 eurot, aga sain millegipärast tasuta. Nii tore on lahe olla. Edasist ööd võib nimetada „pasport control” ööks, sest et see kostus iga natukese aja pärast ja kogu aeg käis miljon inimest passi küsimas. Ja siis meie ülivahvad noormehed suutsid passikontrolli vahepeal ka „pasport control”i teha. Ja siis tuli viisa aeg. Kõik siis hüppasime veidrasse jaama, Helenil miniseelik igaks juhuks seljas, et äkki saab kuskil vahepeal diskole minna, ja maksime rõõmsalt 10 eurot. Ja siis tuli välja, et Julien istus ka disco-ruumis ukse taga. Me ei näinud teda kohe. Ja siis spanjod pidid ka kõik 10 eurot maksma, kuigi meil oli selline tunne, et nemad küll ei pea, aga Alvaro ütes: we are so stupid because we are spanish. Kuldne lause J meanwhile... kargasin voodist püsti ja läksin mööda meie vagunit kerjama. Olin nimelt 6 min ja 47 sekindit näljasurmast, nii et tegutseda tuli kiiresti. Saingi Jarmilalt crossanti.
Saabusime Türki. Linn tundus suur ja ilus. Ja seda ta oligi. Ma lihtsalt ei osanud sellest mitte midagi oodata, sest et polnud varem pilte ka näinud ja ei kujutanud üldse ette, mis seal olla võib. Kuna meid oli 13, siis probleeme tekkis hotelli leidmisega, sest et mõni grupp tahab normaalset hotelli, teine grupp aga odavamat. Ja siis me tatsasime megaraskete seljakottidega kambakesi mööda linna mingi veidra onkliga ringi, et vaadata hosteleid ja hotelle. Sellele jamale vaatamata, saime lõpuks megalaheda hotelli merevaatega, kus olid Kariibimerepiraadid, sest et seal oli palju laevu. Rõdult vaadates muidugi, mitte hotellis. Edasi läksime Türgi kohalikku restorani vahvat toitu sööma. Pärast seda söömingut sain ma täiskohaga õgradi tiitli. Alvaro ütles, et ma söön kiiremini kui tema ja ma söön rohkem kui tema. Ja et lõppkokkuvõttes ma olen crazy. Seda fakti ei hakanud ma ümber lükkamagi, sest et varem või hiljem oleks see niikuinii välja tulnud. Edasi läksime parki jalutama, Blue Mochee ette. Seal oli nii palju lilli, et ma pidin hulluks minema. Ja siis mingi hetk hakkas palveaeg ja siis üle linna kajas põnev türgi lüürika. Mul on see isegi salvestatud, nii et saan aeg-ajalt diskoteeki teha, kui tuju tuleb.
Kasse on ka seal meeletult palju. Sain seal nendega iga nurga peal vestelda. Üks vahvam kui teine. Rääkides aga Türgi meestest... tegelikult ootasime hullemat, kreeklased on miljon korda hullemad ahistajad. Kuid siiski, miniseelikut seekord selga ei pannud. Nii et pidin seal olema mitte-beibe. Nii raske oli. Ja üleüldse, ostsime Heleniga, mina sinise, tema punase käevõru ja salli. Ja siis oli oluline leida endale ka türkiis-sinised kingad, kuid kahjuks lõppes see katse tulemuseta. Õhtuhämaruses läksime mosheesse, toppisime rätikud pähe ja läksime sisse. Nii lahe oli, hästi massiivne hoone pehme vaibaga. Ja nii veider oli vaadata, kuidas kõik inimesed sinna kogunevad ja istuvad ja palvetavad. Nad pidavat 5 korda päevas seda tegema. Ei tea miks, kuid mul tekkis kuidagi väga respekteeriv tunne nende suhtes, et nad midagi nii väga usuvad ja iga päev seda teevad. Õhtul olime aga nii kutud, et läksime magama. Kuu oli ka seal tagurpidi!

Järgmisel päeval hängisime jälle igal pool mosheedes ringi, pildistasime põnevaid masinaid, üks oli vahvam kui teine, ja siis hüppasime laevale ja sõitsime kuskile teisele poole väina sultani paleesse. Siin toimus meil grupi jagunemine kaheks - ja seda reisi lõpuni-, sest et tekkis kaks eri arvamust edasisest reisiviisist, nii et jagunemine tundus olevat paratamatu, aga ma arvan, et vajalik, sest et edasi oleks tulnud liiga palju konfikte. Minu grupis (räägin nagu oleksin ainuke jumal seal olnud) oli siis Alissa, Anell, Helen, Julien, Roberto, Juan Carlos, Miguel ja Alvaro. Kõik väga-väga toredad.
Palee oli aga nii vägev. Aed oli ilus, lilli täis, meri oli lähedal ja siis soe oli ka. Arhitektuur oli ka väga kena. Sees oli meil ekskursioon ligi tund aega. Muuseas seal sees oli üks muuseumi osa, kus oli umbes 6 paksu raamatut koos.. kuid tegelikult oli see petekas, sest et kui esimese raamatu kaane avad, siis esile kerkib hästi palju alkoholi pudeleid ja klaase. Petekas-baaarikapp sultani jaoks ühesõnaga.
Vahepeal sain ma taaskord mõnitada, et mul on kõht tühi ja et kas ma ei tahaks juba JÄLLE süüa... aga ma olen sellega juba nii harjunud, et noh.. ühest kõrvast sisse ja teisest kõrvast välja. Me lihtsalt käisime vahepeal veel Türgi toitu söömas ja võtsime heleniga kahe peale 10 erinevat toitu ja siis proovisime kõike. Väga maitsev oli, nagu alati. Ja siis lihtsalt lõbu pärast kugistasime Heleniga jalopenosid ja siis anti meile tasuta pipraketshupit ja saia. Edasi rändasime Taksimi, see on selline ülikooli kant, kus on mingi väga aktiivne elu ja kus on hästi palju baare. Taksimis läksime Turkish Pubi ja siis jõime seal õltsi. Kõigil oli jumala mõnus olla ja siis ma otsustasin klosetti uudistama minna. Ja olles seal puhtas üksinduses, läks ühtäkki elekter ära. Jõle tüütu eks ole, mõtled, et põgened Kreekast, kuna seal on pidevalt elektrikatkestused, tuled Türki, ja seal sama lugu. Noh, eks ma siis kompisin ennast sealt kuidagi välja. Koduteel läks mu ridikül katki, nii et õhtul tegi McGiverist Jose Ignacio mu ridiküli taas korda. Olime sel õhtul jälle nii kutud, et taaskord ei olnud mingit huvi pidu teha. Pluss meie hulgas oli inimesi, kellele Turkish food ei istunud.

Hommik oli taaskord väga vahva. Päeva eesmärk oli minna bazarile shoppama. Lahedust täis, sammusime peauksest sisse. Mingi 4000 ja midagi peale poodi pidi seal olema. Esimesed tund aega olid ok. Muuseas eraldusime kohe kahte gruppi: poisid ja türukud, sest et teadagi on meil vaja ju iga nurga peal ilusaid asju vaadata. Aega oli antud 3 tundi. Aga uskuge mind, ühe tunni möödudes oli kopp nii ees ja nälg nii suur, et hakkasime restorani otsima. Leidsime, sõime ja siis ma tukastasin ka pea laua peal. Kelner ei andnud meile tuba ka, kus magada oleks saanud, värrrdjas. Aga siis nagu imeväel tegi mu telefon piiiks-piiks ja Josed andsid teada, et nad ka enam ei viici ja et me läheme nüüd koos sööma. Ma magasin seal söögikohas jälle ja siis baarmen muudkui kiusas mind, pritsis veega ja käis muidu ka pinda.
Edasine eesmärk oli minna Santa Mariasse... valetan, Agia Sofia on selle nimi. No ja loomulikult jõudsime me sinna siis, kui kõik oli juba suletud. Vähemalt on nüüd veel üks põhjus Istanbuli tagasi minna. Olles sügavas meeleheites läksime veel ühte mosheed vaatama ja siis vesipiipu tegema. Muuseas ma ostsin endale turult nunnu rohelise vesipiibu, mis nüüd lähipäevil vajab äraproovimist. Edasi läksime rongi peale ja kadusimegi Istanbulist, ma loodan, et mitte igaveseks. Rongis oli tüüpiline „pasport control” öö. Ja siis ühed araabia-välimusega passikontrollijad olid ka. Täpsemalt siis minu ja Heleni uue salli abil araablasteks maskeerunud Alvaro ja Juan Carlos. Lollakad.
Saabusime taaskord Tessalonikisse. Kuna olime kuulnud, et olles Kreekas, peab ilmtingimata Meteoras ära käima, võtsime oma kambaga kaks autot ja sõitsimegi samal õhtul Meteorasse. Kaljud olid magakihvtilt valgustatud: olekski nagu paradiisis olnud. Käisime öösel kl 3 seal jalutamas, kuid me suutsime muidugi minna sellisel ajal, kui valgustus oli juba kustunud. Aga kiriku värava taga sihvkasid süüa polnud ka paha. Hommikul alustasime sõitu Meteorasse. Midagi nii ilusat pole ma tõepoolest näinud. Ja siis iga kalju otsas on klooster. Kokku on neid 24, umbes 6 veel tegutseb, ülejäänud on muuseumid. Alates 14.sajanidst. Ja nii tark olen ma selle pärast, et ostsin kohapeal ühe õhukese raamatu ja lugesin Meteora kohta. Õigesti tegin, nüüd ma vähemalt tean, mida me külastasime. Tegime seal siis iga nurga peal pilti. A... ja tõestuseks Teile, et beibe on väga raske olla: kloostris pidid kõik tüdrukud maani seelikud selga ajama ja seda tegin ka mina. Uskuge mind, me olime ikka ülemõistuse seksikad nendega.

Kasse oli jälle hästi palju. Ja siis ühes kloostris oli ruum, mis oli pealuid täis. Miguel, kes pole seda raamatut lugenud, kuid kes on kuradi palju, nagu kõik teisedki, kuulnud igast totakaid fraase sellest raamatust, kommenteeris järgnevat niimoodi: „nice bone structure”. (selgituseks: see on koht, kus üks raamatutegelane vestleb ühe tulnukaga, kelle pea näeb välja nagu Sydney Opera House ja siis edasine kahekõne on selline: „nice hat” „what?” „nice hat, i said” „i don’t wear any hat” „i like your head then, nice bone ctructure” „what?” „i just wanted to say that you dance well” :)
Tagasiteel Tessalonikisse külastasime pizzabaari ja olime hästi õnnelikud. Tessaloikis läksime aga sellisesse baari, kus maksad 10 eurot ja sööd ja jood nii palju kui tahad. No ja ma siis sõin mõnuga ja kallasin õltsi kurgust alla. Kõrvallauas istus suur kamp erasmuseid Londonist, kes siia reisima tulid. Vestlesime nendega ja siis läksime ülikooli diskole. Mina aga olin õltsist ja söögist nii kutu, et kohe üldse ei viitsinud tantsida. Ja istusin kuskil trepi peal ja nokkisin peaga. Mäletan momente, kus Anell ütleb, et ta läheb vetsu, teine moment on „põmm” peaga ja istudki üksinda. Sellised momente oli liiga palju. Kl 5 hommikul tuli lõpuks korteriomanik võtmega, kelle juures me pidima magama ja me saime koju. Jagasin voodit Anelliga :)
Ja siis hommikul jätkuski meie sõit Tessast Ateenasse. Piletid saime ilma istekohtadeta, seega pidi olema selleks valmis, et kohe tuleb kuri tädi ja tahab istuda. Tegelikult meil täitsa vedas, sest et kohti vahetasin ma aint 2 korda. Ja siis kolmekesi kaheses pingis istuda oli ka ok, soe oli vähemalt. Ateenasse jõudsime normaalsel ajal, nii et saime ilusti laeva peale. Kuna ma olin nii krdi väsinud, siis tunnikese magasin baari diivanil ja siis kobisin üles diskoteegi diivanile ja magasin hommikuni. Ja siin me nüüd oleme, kodus, õnnelikud ja veelkord õnnelikud. Mul on täna suurepärane päev, Egert tuleb! :) ma jumalast närveerin praegu, sinna on veel 4 tundi, aga ma ei tea, mida selga panna ja kas ma ikka jõuan valmis...
Aga siin on reisi kokkuvõte: Kõikvõimas Jumal on nüüd ära käinud Meteoras, see on jumalik paik, ostnud rohelise swarovski kiviga kaelaehte. Ta on käinud kloostris ja kandnud pikka seelikut. Ta on ära käinud moshees, kandnud peas rätikut, astunud pehme vaiba peal ja tundnud, et ta on kõige võimsam üleüldse. Lisaks on ta pidanud otsima siniseid susse, mida ta iial ei leidnud, tundma alatist nälga, piinlema teksapükstes, et miniseelikuga mitte tõmmata türgi meeste tähelepanu, Ta on pidanud mitmes diskoteegis magama... Ja kõik see on teinud Ta väga õnnelikuks!!!

Läheb järjest põnevamaks!

On hetki, mil tunnen, et mul on jälle väga raske olla. Asetan käe oma laubale, lasen valla ühe sügava ohke ja tunnen, kuidas asjad ei saa enam raskemaks minna :)

Ühesõnaga ma võin julgelt kuulutada, et olen olnud Chanias kõige pimedamal ajal. Isegi öösel ei ole nii pime, kui Chanias kl 6 õhtul. Ja nii pimedaks läheb umbes 2 korda päevas, nii umbes kl 7 ja kl 10. Ja mitu päeva järjest. Ja teate miks nii? Elektrikompanii streigib :D ma pidin eile laua alla naerust vajuma, kui kuulsin, mis on selle pimeduse põhjus. Nimelt lülitatakse kogu linnas elekter välja ja siis istud kuskil pärapõrgus kottpimedas. Eile oli see isegi romantiline, sest et olime välikohvikus. Meile toodi küünal ja siis me jõime seal õlut. Nunnu.

Aaa.. ja jätkates oma rasket beibe elu juttu, pean ma vajalikuks mainida, et ka pimedus ei sega mind minemast shoppama. nimelt käisin kottpimedas retuuse ostmas :) telefoniga valgustasin mannekeeni, kompisin, ütlesin, et tahan neid ja sain. Nii raske elu mul eks ole :)

Need ongi nee kurikuulsad retuusid. See kaabu topiti mulle lihtsalt pähe. Ma ei tea sellest midagi.

Vahepeal on meil olnud Espanish dinner ehk siis kl 10 õhtul pakuti kolmekäigulist hispaania toitu: omletti juurvilja püreega, risotto kanaga ja siis kana-singi paneeritud rullid vm + roosa hipaania kokteil. ühesõnaga lõpes kõik sellega, et põhjamaarahvas ei pidanud säärasele söömingule vastu ja tugevates kõhuvaludes mindi peagi magama. Loomulikult plaksutasime spanjodele ja ütlesime, et nad olid meist paremad :)

Omeletti pakkumas :P

Ja siin on kõik minu sõbrad:

Nii raske on olla lahe!

Nii raske on olla lahe... nii raske! Mõtlesin, et pajatan Teile mõningaid seikasid minu siinviibimisest ja sellest, kui raske võib ühe lahedusetaloni elu olla:
1. Mulle meeldib poes käia ja riideid osta. Olen ostnud endale ääretult sümpaatsed teksad, paljaste meestega rahakoti (killuke kreeka kunsti minu igapäevaellu), moodsa kudumi, suvise disco-pluusi, pluusi ja disco-ridiküli. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju! Kuid sellele vaatamata, olin ma täna pool päeva ahastuses. Nimelt sisenedes oma lemmikpoodi, silmasin ma pilkupüüdvat pükskostüümi. Olin nii lummatud, et haarasin selle enda kämblate vahele ja kujutades ette, kui vägev ma võin sellega välja näha, tormasin ma kabiini. Aga ets kae, püks oli väike ja jakk suur. Ma ei rääkinud endaga enam pool päeva. Elan nüüd selle nimel, et Bershkal uus kollektsioon tuleks.
2. Olen surematu disco-kuninganne. Kuid teate kui raske on kõrgete kontsadega iga päev diskoteeki külastada? Tantsida tahaks, aga jalad on valusad. Aga kuna pean ilmtingimata olema beibe, siis madalaid jalatseid ma kanda ei saa. Jube raske elu mul. Ei nu tegelikult ma lihtsalt ei oska madalate jalanõudega tantsida... aga... Mul on raske hoida oma disko-kuninganne tiitlit, sest et portuspaanlased ei suuda taluda seda, kui tähelepanu neilt kaob. Seetõttu pean ma tihtipeale leidma end olukorrast, kus kõik noormehed on ühtäkki palja ülakehaga. Siinkohal rõõmustan, et nad ei eelista atiikaja olümpiamängude kostüümi. Küsisin Robertolt, et miks nad niimoodi teevad ja vastuseks sain midagi väga üllatavat: „Hispaanias vaataksid meid tüdrukud väga pahakspanevalt ja seega me ei saa seda seal teha. Küll aga siin avaneb meil see võimalus.”
3. Lahedus nõuab palju energiat ja seetõttu olen ma alailma näljane. Ei saa magama jääda, sest korisen, öösel korisen edasi, hommikul ärkan selle peale, et jalad hakkavad juba voodist välja astuma ja köögi poole minema. Hetkeks korin peatub. Aga siis hakkan jälle korisema ja nii suhteliselt võrdsete intervallide tagant. Teised erasmused on ka juba täheldanud, et on vaid „Mina ja söök!”. Raske on!
4. Kui hommikul ühe silma avan – teist igaks juhuks veel ei ava juhul kui ilm on kole– ja kui näen päikesepaistet, siis ärkan hästi vara, nii umbes kl 9 või veidi peale, ja torman tuhatnelja rõdule päevitama. Ja teate kui raske on päevitada.. esiteks pean aegajalt asendit vahetama, et ära ei kõrbeks ja teiseks, kaua sa ikka päevitad? Ei viitsi eks ole, aga peab, sest on vaja ju lahe ja pruun olla. Ja siis istud veel seal palava käes ja grillid ennast, kuni lõpuks täheldad, et nägu on juba nii punane, et piirlahedus hakkab kahanema.
5. Kui sa tahad lahe olla, siis pead ära õppima mõned eluks vajalikud kreekakeelsed väljendid: Sigha re Ghoi (Easy Tiger!), Pame sto krevati (Let’s go to bed), ehis profilaktiko (do you have a condom).
6. Lahedad inimesed magavad Kreekas niimoodi: kindlasti tuleb magada kolmes osas. Esimene osa on varahommikust hommikuni, teine osa on päevast lõunani ja kolmas osa on õhtuhakust õhtuni. Ja siis otsast peale. väga raske!

7. Lahedad inimesed ei saa öösel rahulikult magada. Nimelt on mind juba korduvalt üles äratanud wc's tilkuv kraan. Esmapilgul tunduvad asjad väga hirmsad, kuid kui oled endale juba umbes mõnikümmend minutit püüdnud seletada, et seal ei ole kedagi ja see on tõepoolest vaid kraan, siis kargad hästi äkitselt püsti, jooksed vesiklosetti, keerad kraani kinni.... ja tagasi ei julge minna, sest et korter on pime ja järsku jõudis keegi selle ajaga näiteks kraanikausi alla või radiaatori taha peitu minna. Ja niimoodi suletud silmadega avan ma kiiresti magamistoa ukse - kuid pean ka siin pettuma, et krdi pime on-, ja püüdes endale sisendada fakti, et Anell on siin samas ja midagi ei juhtu, hüppan ma otsemat teed pidi voodisse ja tõmban kogu oma jõuga end õigesse kohta ja sulen silmad. Ja siis ei taha ma enam midagi kuulda. vot nii raske on!