Rannapäev ja D.Adams

Eile käisime rannas. Ja ma pean kahjuks siinkohal tunnistama, et minu liialt optimistlik soov veebruaris ujumas ära käia on totaalselt teise pöörde võtnud. Sügav kummardus siinkohal Eesti rahva au kaitsjale Anellile, kes siiski eile suutis meie kõigi eest seista ja mõned meetrid külmas vees ujuda. Mina otsustasin päevitamise kasuks. Sõime eile ka välikohvikus. Suppi. kõik teised inimesed võtsid kaheksajalad. Mul oli ka ükskord kooli sööklas mingi huvitav toit ja kui ma olin üle poole ära söönud, siis ilmus makaronide alt välja iminappadega jäseme ots vm ja ma pidin õudusest suu paotama ja kerge karje valla päästma.

Ja selle eilse õues peesitamise tulemusena, arvatavasti, tunnen ma end praegu halvasti. Ma ei mõista, mis see on. Esmapilgul arvasin, et see on pohmell, kuid kuna eile ei olnud alkoholipäev, siis see variant on kõrvaleheidetud. Mis üle jääb? Haige? Ei sooviks olla, sest et me läheme mõne päeva pärast Istanbuli reisima... ja pluss ma sooviksin kooli asju teha ja palavikuga on suhteliselt keeruline oma ajusid ragistada. Nii et ma pigem eitan seda kõike ja üritan mõelda, et see on hoopis eileõhtuse maffia-mängu tulemus. Saate aru, kui nii põev on, et sa mängid seda poole kolmeni öösel ja kell 9 ärkad, et kooli minna, siis ma lihtsalt loodan südamest, et tegu on puhtalt väsimusega. Üks siesta tuleb kasuks.

Kreekasolemise põhiraamatuks on kujunenud D.Adamsi Hitch-hiker's Guide to the Galaxy ja teised 4 osa. Võtsin kaasa 5 raamatut, ise olen kolmanda juures, Anell loeb esimest, Helen on varem kolme lugenud, nii et nüüd ta loeb 4ndat ja kui ta lõpetab, hakkan mina seda lugema. Ja ükskõik, mis vaba hetk meil on, me loeme oma raamatuid ja naerame üksinda. Helen isegi helistas mulle ükskord, et öelda, et Arthur Dent lenab 4. osas ja mõtleb leemurite peale, et mitte alla kukkuda. Minu kolmandas osas mõtles ta tulpide peale. a see selleks.

So long, and thanks for all the fish!

Jumalasõna kuulutamine

Jassas!

Ma pole ammu midagi siit jumalatemaalt kirjutanud. Kuid ärge kartke, mu lapsed, see ei tähenda, et ma oma tööd ei teeks. Üleeile käisin just linnapeal oma sõna kuulutamas. Ooo, õnn saabus me maale: taevas läks siniseks, kollane päike ilmus välja ning värvis vee roheliseks.

Lisaks jalutamisele vahvas Chania vanalinnas veedame hommikuid rõdul, sest et seal tuult ei ole ja siis saab endale erinevaid rante päikese abil keha peale tekitada. Ma lähen näost ilusti punaseks, et siis ei pea ümber maja jooksmas käima, et endale seksikat nägu tekitada. Ei tegelikult olen natuke pruuniks ka ikka saanud.

Kreeka discod on suurepärased. Nädalavahetuse veetsime kohalikes baarides tehes latino-rütmis hästi kiiresti erinevaid liigutusi teatud ajahetkel, et kui seda järjestikku vaadata, siis kujuneb sellest tants :)
Kumb on minu pepu ja kumb Eesti lipp? :)

Ja eestimaalased nagu me oleme, ei unustanud me ka 24. veebruari. Ostsime raha eest süüa ja tegime terve päev eestimaist toitu 4 eesti tüdrukuga. Pingsa tegevuse tulemusena said loodud järgnevad hõrgutised: päris kartulisalat; kartul-heeringas-hapukoor-sibul; ahju küüslaugukartul-ahju sealiha sibulaga-hapukapsas-tomati/kurgi/hapukooresalat. Ja natuke vene-moodi pakkusime viina hapukurgiga. 19 külalist oli meil!

Kas nüüd tekkis küsimus, et kuidas kõikvõimas jumal end "Kodumaal" tunneb? ütleme nii, et nädal oli väga kurnav. Saatuslikuks said mõned tööalased asjad ja konverentsi korraldamine ning inimsuhted, mis ei lasknud mul 3 ööd magada. Olen püüdnud selle üle juurelda ning arvan, et põhjus võib olla üks neist: a.) stress b.) külm c.) ei olnud joovet. Ent nüüd on juba soe ja ei pea riietega magamiskotis värisema. Aga suure hurraaga võin öelda, et nädalavahetuse disco võttis mult stressi maha. Oeh, küll on tantsijail lihtne stessist vabaneda. tervitused kõigile, kes mind praegu mõistavad.

Ja kuidas kooliga lood on? No TTÜ ainetega on nii, et leidsin materjale Virovere tunni tarvis ja loen neid ja teen kokkuvõtteid/esseesid. Kohalike ainetega on aga selline asi: käisime läbi vajalikud proffessorid ja nad kõik väga kreekalikult palusid meil järgmisel nädalal uuesti läbi tulla ja nad annavad meile materjalid jne. Mul on selline karvane tunne, et me peaks neile siiski veel maili saatme, enne kui kohale ilmume... sest et mis kreeklane teeks asjad õigeks ajaks?

Ja ma luban teile, et veebruaris käin siin ujumas ära! :D

19.02 Kreeka moodi

Jassas!
Täna on 19.veebruar ja me võtsime rõdul päikest. Ma lugesin veel raamatut, jõin kohvi ja olin üleüldse hästi lahe :D

aga täna on siis ühesõnaga esimene päev, kus ma saan aru, et ma vist olen Kreekas. Nimelt vahepeal oli meil siin jälle üks torm, siis oli siin näiteks lumesadu ja üks kerge rahe.Hullem kui Eestis, I suppose... siin linnas on kombeks nii, et kui sul on kapoti peal piisavalt lund, siis teed sellest lumemehe ja siis see lumemees hoiab kojameest ja siis on hästi lahe ja sõidad lahtise aknaga ringi ja vaatad, et kas kõik ikka vaatavad. igal juhul nägin ma mitu sellist autot. aga täna.... vaadake:

Eile saabusid Kreekamaale ka portugali noormehed, seega on meil nüüd koos hispaanlaste ja portugallastega kokku 9 Jose Ignasiot. ühe hispaanlase nimi on Juan Carlos, kuid ma ristisin ta Jose Ignasioks, nii et nad kõik on nüüd Jose Ignasiod. Portugali tüübid tahtsid hispaanlastele ära teha ja kokkasid meile süüa, väga mämm-mämm oli ja siis mängisid kitarri. aga võta näpust, tulid hispaanlased ja siis tuli välja, et ka nemad oskavad kitarri mängida. aga muidu said nad vist sõpradeks :)

mingi õhtu käisime hipaanlastega klubis (pigem baaris) latino rütmide abil ennast liigutamas. ma pole ammu tantsust sellist kaifi saanud. see oli ikka nagu päris tantsimine. a ja siis on mul picasawebis üleval ühed beibepildid. minu esimene enne-diskot-fotosessioon-üleüldse :) siin need on: http://picasaweb.google.com/alissav86/BeibedKreetal. ja üleüldse, vaadake ka teisi pilte http://picasaweb.google.com/alissav86.
infoks veel nii palju, et kui kõnnid mööda Chania tänavat, siis võib lambist üks hull järgi hakata käima ja mingi hetk oma käe su tagumiku peale panna. Eestis seda ei juhtuks, ma arvan. nii et Sina, kui sa siia tuled, siis hoia oma tagumikku (keegi ei tohi seda katsuda!).

viibin siin praegu juurdevõtmis kuuril: panen iga asja peale õli ja tunnen, kuidas grammid tulevad :P

info

kõik pildid panen üles siia koos kommentaaridega http://picasaweb.google.com/alissav86/KreetalD

minu kohalik number on: (0030) 698 1197385

aadress: Skiner 60, Nea Chora 73131, Chania, Greece
Kirjutage, joonistage mulle!

tervitused! :)

14.02 maavärin :P

Ja nagu ütles Mari „Sa oled nüüd eriline, sa elasid maavärina üle!” justnimelt. Ma lausa tunnen seda erilisust enda sees, taas on minus tärganud see tunne, et olen kõikvõimas jumal... hommikul voodist tõustes (kl 12) kuulsin järsku Eliisi hüüdmas „maavärin”. Ei tundunud loogiline, nii et esialgu heitsin selle mõtte kõrvale. Siis aga järsku tundsin, et maja nagu kõiguks. Anellgi pidi algul ehmuma, et küll on veider pohmakas, kuni me kõik üheskoos pidime tõdema fakti, et tegu ON maavärinaga. Jõle šeff tunne oli. Tükk aega oli pärast imelik olla. See kestis oma 15 sekunit kindlasti ja väidetavalt siis 6,5 magnituudi (minu lemmik sõna muuseas). Pärast oli veel mingi järeltõuge, aga seda me enam ei tundnud, asjad lihtsalt vahetasid asukohti laual natsa.
Aga väga vägev tunne on küll. Tegelikult on lihtsalt see, et täna on esimest päeva Kreekas päike ja päikese käes on soe. Ma ei tea kui mitu kraadi siin on, aga oma 13 annan ikka ära. Eile oli see-eest 1 kraad sooja J ja nagu päris kreeklased kartsime me eilset külma nii väga, et istusime toas ja kuskile ei läinud. Ma olin tubli ja tegin asjalikke asju näiteks. Kiidan ennast siinkohal!

Eile külastasime esimest korda kohalikku diskoteeki ja keerutasime seal jalga hommikutundideni. Igal pool on suitsuhais ja garderoobi pole. Ja et lahe oleks, siis aeg-ajalt viskavad inimesed lettielt salvrätikuid õhku ja siis need lendavad igas ilmakaares laiali. Nad vist arvavad, et see on väga ilus. :)

Kultuurishokk

12.veebruar ja Kultuurišokk
Jaaa täna oli päev, mil mõcin, et kirjutan, et meil nüüd päike paistab ja te peate kõik nentima fakti, et siin on kevad, kuid võta näpust, teine pole end veel ilmutanud. Kuid sellest hoolimata ei lase me end sellest heidutada, sest et just praegu, lootes leida itimeest, täheldasin ma õues mäetipu taga punast päikesevalgust. Kes teab, ehk see oligi tükike homsest päikesest. Aga see selleks... võtan parem kokku möödunud sündmused.


Nimelt on meil korteris neljas üürnik. Suur-suur tigu. Iseenesest on normaalne kui sul kodus laes teod ripuvad, eks ole. Aga me ei julge teda puutuda, nii et jääme lihtsalt lootma, et ta sealt alla ei kuku.

Eilse päeva jooksul ei toimunud tegelikult mitte midagi. Käisime erasmuse koordinaatori juures, siis pangas ja siis läksime koju. Ma lugesin raamatut ja tukastasin 5 minutit (suu suitseb praegu, sest et tegelikult oli see tund aega). Kõhus oli üks mõnus Giros Pita ehk suflaki ja otsustasimegi kreeklaste moodi siestat teha, sest et Kreekamaal on sellised reeglid: esmaspäevaiti, kolmapäeviti ja laupäeviti on kõik asjad lahti kuni 14.30 ja teistel päevadel on siis 9.00-14.30 ja siis 18.00-20.30. ühesõnaga vaata ise kuidas hakkama saad, sest et kui midagi vaja on, siis kõik on alailma kinni.
Minul on Kreekas väga vahva selle pärast, et linn on kiisjasid täis. Igat värvi. Ja kui ma nendega räägin, siis nad alailma vastavad midagi, aga kahjuks kreeka-mäu-keelt ma veel ei valda, nii et püüan nende emotsioonidest ühtteist välja lugeda. Üks paks koer elab ka Chanias. Ma algul arvasin, et ta on lihtsalt rase koer, aga siinkohal usun ma kohalike juttu rohkem kui enda arvamust.

Nu ja apelsinidest, mandariinidest ja sidrunitest ei maksa kirjutadagi, neid on kõik kohad täis.

Nu ja üks tähelepanek veel: autot ma rentida ei julge, sest sellist liiklust pole ma veel varem näinud. Ka rohelise tulega üle tee minnes peab sul 4 silmapaari olema.
Eile tegime esimest korda siis ise süüa. Väga tore oli. Makaronid, viinrid ja juust pluss kreeka salat.
Ja siis tuli meie juurde mustmijon inimest (kohal oli 8 eestlast, tšehhid, belgiapoiss, joseignaasiod, üks kreeklane ja saigi vist kõik). Ja kui kõik need mustmiljon inimest räägivad ja mängivad seda numbritemängu, kus tuleb teatud numbrite asemel teatud sõna lausuda ja siis juua, siis lärm läheb suureks. Üks naaber tuli siis mainima, et tal on homme tööpäev. Mul oli juba vahepeal kõigest nii poogen, et oleksin magama läinud... sain kusjuures kõige vaiksema eesti tüdruku tiitli (kõik mu sõbrad ju nõustuvad sellega)... ja otsustati baari minna, et naabreid mitte segada. Aga meil on selline vahva uks, et kui võtme unustad seest poolt ukse ette, siis sisse enam ei saa. Ja vot ei saanudki. Koputasime paar korda naabrite ukse peale (kell 3 öösel), et sealt rõdu kaudu meie juurde pääseda, kuid need olid juba magama jäänud. Ja siis nagu imeväel ilmusid välja Radek (tšehhi noormees, kes on kuidagi arvatavasti ekstreemspordiga seotud) ja Julien (belgia noormees, kes arvas, et temast on ka abi) ja avasid ukse. Ehk siis üks tüüp hüppas rõdule kuidagi ja nii see siis läks. Ja siis oli kõigest juba nii poogen, et läksime magama.
Lisaks on mul veel üks uudis, mis võib ainult Kreekas olles kõne alla tulla. Nimelt, kool ei hakanudki eile nagu pidanuks olema, vaid hakkab hoopis järgmisel esmaspäeval. Haha. Ja isegi meie koordinaator sai sellest alles nüüd teada. Nimelt neil olid valimised ja kõik pidid koju valima minema, nii et õppetöö lükati nädala võrra edasi.
Kui nüüd aga rääkida veidi kultuurišokist, siis siin see on. Täna siis sattusime esimest päeva ülikooli. Ja... esiteks ma pidin üpris palju fotografeerima, et te ikka aru saaksite, mis asi on üks Kreeka ülikool. Campusesse sisenedes mina näiteks lihtsalt hakkasin õudusest kisama ja Anell naeris, et Alissal on kultuurišokk. No vaadake ise. kole, soditud jne... See vist ei vaja kommentaare.

ja üks asi veel. Eile nägin poes suurt kana või kalkunit, kel olid veel jalad küljes ja pikad varbaküüned. Eestis ma pole midagi sellist näinud.
Adio!

Kreeeeeta

9.02.2008 Teine päev Kreekamaal
Tere! Minu nimi on Alissa ja ma olen Kreekas. Olen siin olnud tervelt kaks päeva ja juba võib kinnitada, et valdan nii mõndagi kreekakeelset sõna. Ilm on väga sümpaatne, paistab päike ja me oleme kogu aeg õnnelikud. Kreeklased on hästi vastutulelikud ja asjade ülesleidmisega ei ole üldse probleemi, eriti kui valdad juba nii palju põevaid sõnu nagu mina!
Tegelikult räägin kiiruga ka selle ära, kuidas meil siia jõudmine läks... kenasti! Tulin ma ju otse Londonist – ja siinkohal tuleb nentida, et London on väga-väga ilus ja sõbralik ja kihvt linn – ning kohtusin Ateena lennujaamas Eliisi ja Anelliga (need on kaks tüdrukut TTÜst, kes ka Kreekasse tulid). Saime sealt kohe laevale ja siis Chaniasse. Laeval olid väga vastutulelikud inimesed, viis pluss. Ilm oli ilus ja õhtuks olime oma korteris.
Aga olgu. Ülalkirjeldatu oli nüüd see, mis oleks võinud olla. Nüüd aga see, kuidas asjad tegelikult läksid:
Lononi kohta ma jama ei ajanud. Tõepoolest super äge linn. Fantastika. Aga ma pean tunnistama, et äraminek ei olnud vahva. Üksinda sõita öösel kell 3 lennujaama ja seal passida niisama ja oodata 6.40 lennukit Ateenasse...eeeii, aitüma. Näiteks pidin ma mõmmiga kahekesi lennujaama McDonaldsisse minema. Ta istus mu kõrval tooli peal. Pilti mul teile kahjuks ette näidata ei ole, sest et mul oli piinlik ennast mõmmiga pildistada. Lend oli vahva. Siinkohal tänan oma venda ja mari kaaa, et tänu teile sain lennukist kreeka tähti õppida. Ateena lennujaamas oli mul umbes tund aega kuni Eesti plikad kohale jõudsid. Vaatasin lihtsalt inimesi. Väga teistsugused. Peale lähevad ainult blondid, seega mina saan rahus elada – Anell aitab hädast välja, sest ta on poolblond.
Kreeka keelt ma veel ei valda, kuid oskan öelda jamas- terviseks, jasses- tere, efkharisto- aitäh, palakalo- palun ja veel paar mõttetut sõna.
Edasi jätkus vahva sõit bussiga Piraeusesse, sadamasse. Bussis oli kaks mitte väga normaalset joobes inimest, kes magasid. Üks tahtis kogu aeg Eliisile sülle kukkuda, ma ei saa siiani aru, miks Eliis ei lasknud seda teha... aga igatahes...Anell pidas vajalikuks mainida, et õues olevat kõva tuul. Või nii talle aknast paistis. Mina pidasin vajalikuks sellist asja eitada.
Jõudsime sadamasse umbes tund aega enne väjumist. Millegi pärast arvasime, et meil on paaniliselt kiire ja hakkasime laeva poole jooksma. Raskete kohvritega. Ja kui laevani jõudsime, tõdesime fakti, et laev on teisel pool väikest lahte. Mõistes juba tolleks hetkeks, kui võimatu on jalgsi seda teed läbida, et sinna pääseda, püüdsime takso kinni. Taksojuht oli tüüpiline kreeklane (siinkohal tervitan oma ema) ja ütles riläx. Mina igaljuhul relakseerusin kohe. Teised veel mitte. Kohvrid olid meil nii suured, et sõitsime lahtise bagasnikuga, küll ainult 4 minutit, sest nii kiiresti sinna autoga sai. Taksojuht pakkus meile kohalikku nätsu, närisime seda meeleldi.
Jõudsime laevale. Kõik oli tip-top. Unistasime sellest, kuidas õhtul juba kohal oleme. Kell oli 4 päeval. Sõime ja lobisesime ja siis järsku otsustas üks tore kreeka noormees tõlkida meile seda teadet, mida üks tädi raadio teel oli juba vähemalt tund aega korrutanud. Nimelt tuul oli nii kõva, et sadam otsustas, et täna ei sõida ükski laev. Ehk oleks pidanud Anelli kommentaari tuule kohta tõsiselt võtma....Mind läbis ahastus ja meeleheide. Ja kuna me olime nii kaua teadmatuses, siis kogu laeva inimesed jõudsid lennupiletid õhtuks ära bukkida. Ja nu sadamast lennujaama sõidab ks tund-poolteist. Kuna kajutikohta meil polnud, siis hakkasime seda asja ajama. Selleks, et piletid ära vahetadda, oli vaja teha check outi ja sellega läks miljon aastat, kuna ükski laeva töötaja ei teadnud ise ka kuidas asjad käivad. Ühesõnaga kui jõudsin õue (jah, justnimelt, laevast kajutit osta ei saa, seda saab ainult õuest putkast), oli kassa just jõudnud sulguda, et Alissa mitte mingil juhul kajutis magada ei saaks. Ütleme nii, et 2 õlut ja ma olin jälle õnnelik. Magada oli isegi täitsa ok, võite mu pildikogust vaadata: mõmmiga magamiskotis oli täitsa soe.

Hommikul selgus, et laev ei lähe täna ka ja ei lähe vist ka homme. Ühesõnaga hakkasime laevast väljuma. Vastu tuli tundmatu vanamees, kes ütles, et tema usub, et laev siiski läheb täna. Nu me siis olime taaskord segaduses, kuni siiki lõpuks julgel, kuid väsinud sammul astuma hakkasime. Vahepeal sain ma teha sporti ja joosta sadama territooriumil erinevate putkade vahel, et laeva raha tagasi saada. Kasulik. Edasi oli kõik vahva, jõudsime lennujaama, saime viimased 3 piletit ja jõudsime Chaniasse. Päike paistis ja oli soe. Ma suutsin viivuks juba õnnelik olla.
Saime kokku eestlasest erasmuse Heleniga ja tema Kreeka sõbrannaga. Tegime nalja ja sõime. Ja siis siin on kombeks, et peale sööki tuuakse lauda raki, mis on selline kange alkohol. Ja peab jooma. Käisime korraks ka tšehhide juures. Ja sealt ära tulles sattusime sellise paduka alla, et õhtul me täna enam välja kuhugi ei läinud.

Ja mees(vanamees), kes üürib välja seda korterit, kus me elame, kutsus alla enda juurde (rääkisin seal telefoni teel korteri omanikuga üürimaksmisest- ja seda vene keeles-) ja ta pakkus jälle rakit. Võtsime Anelliga, sest et olevat ebaviisakas ära öelda. Ma vaatan, et siin võib terve päev purjus olla, kui sul palju sõpru on ja sa neil külas kogu aeg käid ja kõik pakuvad rakit.
Igaljuhul Kreekas on torm, sajab padukat (sõna otseses mõttes padukat). Aga teisipäeval pidi ilusaks minema ja 18 kraadi lubati. Aga seni on siis märg ja kole. A ja seda ka, et meie korter on mere ääres ja väga normaalse koha peal. A ja seda ka, et edaspidi ma ikka ei viitsi nii detailselt kirjutada, praegu pole lihtsalt midagi paremat teha. Tervitused kõigile!
Ps. Egert, vitamiini võtan iga päev!

SIIN on ka pidlid:
http://picasaweb.google.com/alissav86