Kreeka

KOKKUVÕTE

2008-07-03T13:31:00.000-07:00

yasu!

ma teen lühikese kokkuvõtte:
1. ma armastan seda jumalatemaad, Kreeka on nii ilus
2. mulle maitseb Mythos, hakkan igatsema
3. kodu ranna lähedal on...hea :)
4. disco iga päev... on niiiii vahva
5. Heleniga discotada on niiiiiiiii tore!
6. Kõik erasmused jäävad eluks ajaks meelde, hakkan igatsema
7. Kreeka toit on hea, tahan gyros pitat
8. Chania on mulle nii armas, vanamutina lähen kindlasti sinna tagasi ja joon Mythost
9. Balos ja Falassarna... ilusaimad rannad Vahemeres
10. päeva eesmärk rõdul istuda... kordumatu!
11. kanasupi retsept tuli sealt
12. Kreeta on lihtsalt PARADIIS

ma olen nüüd Eestis tagasi:
1. kanasupp tuli päris hea
2. külm on
3. Tallinn on ilus
4. valge on siin öösiti
5. pilte on liiga palju, pean albumi tegema. päris albumi. paberkandjal :D
6. igatsen kõiki
7. lähen varsti magama

Kreeka, ma tulen tagasi!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Paradiis

2008-05-27T12:22:00.000-07:00

17.-24.mai külastasid mind minu ülivägevad vanemad ja tänu neile sain ma lõpuks nautida kõike seda, mida Kreeta pakub. ausalt öeldes mul ei ole sõnu. Ma panen kõik selle lihtsalt piltidesse:

1. päev
Chania vanalinn, Vana sadam

Esimesel päeval tulime minu korterisse, sõime rõdul hommikust (nii nagi minu traditsioonid ette näevad) ja läksime Nea Chora randa. Emme ja issi olid sellest nii vaimustatud, kuigi mine seda niimoodi hinnata enam ei oska, minu jaoks on see kodu-rand. Siis läksime vanalinna jalutama ja õhtustasime kohalikus tavernas.

2. päev
Gramvousa, Balos beach

Teisel päeval otsustasin nad kohe loodusesse viia, et nad saaksid selle shoki, mille sain mina märtsis. Paradiis.

3.päev
Kreeta Tehnikaülikool, Stavros beach

Esmaspäeva hommikul panin lõplikult kokku oma projekti ja läksime ema-isaga minu ülikooli tööd ära viima. Minule üllatuseks mu ema-isale meeldis see ülikool :) okok, märtsis polnud veel lilli, nii et minnu esmamulje oli veidi teistsugune :)
Päeva teise poole veetsime ranades. Vee läbipaistvus ja temperatuur panevad siiani imestama. Nii ilus!

4. päev
Falassarna beach, Elafonisi beach

4. päeval otsustasime jälle ringi trippida ja loodusesse ning randa minna. Vesi oli Falassarnas nii soe, et ma tahtsin juba merineitsiks hakata ja sinna jääda. Elafonisis oli metsik tuul, seepärast ka selline maskeering. kuid siiski oli väga palav. Tagasiteel külastasime ühte kloostrit ka, ilus oli.

5. päev
Glass bottom boat, Chania

Kuna olime väsinud ringisõitmisest, siis 5. päeva veetsime jälle Chanias. Läksime glass bottom boatiga lahele sõitma. Mulle nii meeldib meri... tahaks veel kuskile niimoodi paadiga minna.. ja siis hiljem viisin ema-isa kohalikku kiirtoidukasse gyros pitat sööma. aitab küll korralikest tavernadest :)

6. päev
Santorini- Fira, Oia

hmmm, algus ei olnud paljutõotav. Laev oli... merehaigete keskus ütleme nii. mina pidasin vaevaga 2 tundi vastu, mõtlesin viimse hetkeni, et ei ela seda üle. Ja siis oli pool päeva paha pärast. Meeleheide oli nii suur, et olin valmis lennupileteid ostma minema... aga siis lõin käega. üks rops ei ole 6000 eeki väärt :) aga Santorini on mega-ilus. Valged majad, ilusad kuplid... kaljud, sinine meri... susper! kusjuures tagasisõit oli ok, sest et lained lõikusid laevaga teise nurg all :)

7. päev
Chania, bassein ema-isa hotellis

Viimane päev oli meil jumalast lebo. Käisime vanalinnas, super ilusad värvid olid, ostsime suveniire ja siis läksime ema-isa hotelli basseini juurde peesitama ja ujuma. Ranna jaoks oli liiga tuuline. Ja õhtul saime teada, et lend lükati edasi ja neile kingiti veel üks päev puhkust. Õhtul käisime Tamamis baby-sharki söömas :P

8. päev
Kalives beach, Kournas lake

Viimane päev oli super ilus jälle.. aga tuuline. Nii et läksime Kournas lake'i juurde uudistama. Laenutasime pedal-boati ja läksime järvele kilpkonnasid otsima. ei leidnud.. valest kohast otsisime :) ja siis nad läksidki ära... nii vahva nädal oli, ma avastasin enda jaoks jälle, et elu on nii ilus ja tuleb võtta viimast, sest mingi hetk olen Eestis Kopli kontoris tagasi... ja igatsen seda aega...

Õppimine teeb inimesest JÄNESE!

2008-05-07T09:16:00.000-07:00

Jassu!

Kas te tahate näha, mida teeb inimestega õppimine? Olge lahked:

Kõigepealt tegelen rõdul sokkide kuivatamisega

siis saabub A le Coq

ja ei ole olemas paremat asja mõtteid täis ajule

ja siis kui tuuliseks kisub, on kuivatatud sokid sealt samast võtta

Tervist!

2008-05-06T02:29:00.000-07:00

Mul on hea meel taaskord astuda siin teie ette ja pajatada mõningaid põnevaid sündmusi. Ma väga vabandan, et ei ole seni kirjutanud Mr. Kreeka tulemustest, saate aru, afterparty oli nii võimas, et niitis mu väga pikaks ajaks maha ja mr. Kreeka on nii šarmantne mees, et kõik naised olid pärast seda üritust veel tükk aega meeltesegaduses.
Võitlus oli väga tasavägine, kuid naiste, ja ka minu südame võitis kandidaat number 2. Ma tänan siinkohal ka kõiki oma sõpru, kes aitasid mind selle raske valiku osas. Auhinnaks teile: kuna mul on nüüd mr. Kreeka kontakt olemas, siis võin korraldada teile romantilise kohtingu, juhul kui kreekamaale satute loomulikult.

Olgu sõbrad, räägin nüüd sellest, mis reaalses maailmas ka toimub. Nimelt oli mul siis õhtul Chaniasse jõudes 39,3 palavik. Ma seda tõmblemist ei oskagi kirjeldada, mis selle palavikuga kaasneb, uskuge mind, värin see ei olnud, puhas tõmblemine. Oma 5 päeva veetsin Chanias Skineri korteris oma voodis, isegi arvuti taga ei viibinud, sest numbrist „39” oli saanud see tüüp, kes ei tahtnud minu juurest lahkuda. Nii ma siis seltsisin temaga päevast päeva. Olevat viirus Eestist, et muud ei ole kui ainult tappev kuumus sinu kehas. Aga 6ndal päeval suutsin ilma tablettideta hoida seda temperatuuri 37,7 peal. Ja eile ei olnud üldse palavikku.
Milline oli siis mu päevakava: magan, söön, magan, magan, söön, magan.... lähen rõdule kasse vaatama, siis magan jälle, vaatan õhtul filmi ja siis magan jälle. 5 päeva. Ma ei saa mainimata jätta, et samal ajal olid mul siin sõbrad Eestist, 5 tükki eks ole ja ma ei saanud nendega hängida. Tänud Renéle, et ta mulle vähemalt lolli juttu rääkis tujutõstmiseks. Njah, kohalikud erasmused ja muu loomad käisid samal ajal Gramvousa ja Elafonisi rannas trippimas ja grillisid üks õhtu siin rannas jne.... a noh, ma lohutan ennast sellega, et mul on see veel kõik ees kui emme ja issi tulevad.
Eile olin ma hästi õnnelik, käisin apteegis. Esimene õues käik üle pika aja. Ostsin maaikat ka ja istusin 45 minutit rõdul, et värsket õhku hingata.

Tänase hommiku veetsin ma aga triksiga, ok, päevitusriietega rõdul. Ei tea jah, mis ma tegin. Päevitasin lõpuks ometi.
Muide, mul on siin uus sõber. Ma käin teda õhtuti rõdul vaatamas. See on kiisu, kes teeb hästi koledat häält ja siis ta vahetab asukohta, nii et kord on teda ühel pool maja kuulda ja kord teisel. Näe, mu sõber:

Tagasi Kreetale!

2008-04-29T01:17:00.000-07:00

Kui tavaliselt kirjutan sellest, kui lahe ma olen ja kui vinge kõik on, siis seekord on vastupidi. Passin taaskord oma lemmikus Praha lennujaamas ja ootan, millal ükskord läheb lennuk. Nu 3 tundi veel ja ma ei pea siinkohal vajalikuks mainida, et olen siin olnud ka juba tükk aega. Näen välja nagu eskimo, kui lubate, siis pilti endast ei tee. Mul on peas lausa 2 kapuutsi. Ja mul on nii külm... nu ühesõnaga tabas mind öösel 38,8 palavik ja praegu on mu ainus sõber paratsetamool.

Chaniasse plaanin jõuda alles pool 9 õhtul. Ja ma ei taha üldse uskuda, et ärkasin täna kl 3. Mis te arvate, mis ma homme terve päev teen... hahaaa... raske arvata eks ole. Kõige ebanormaalsem on see, et pean konverentsi kokkuvõtteid tegema, aruandeid ja rahaasju ajama, nu ei anta rahu eks ole. Püüa siis seda värki palavikus ja ilma vigadeta teha. Ma siin eile tõestasin jälle, et olen loomult blondiin. Nimelt leppisin maili teel kokku ühe Mikuga, et ta tuleb konverentsile pildistama. Konverentsil küsisin Mikult, et mis ta nimi on ja miks Mikk ei tulnud ja tükk aega seletasin talle, et tal ei ole mu e-maili, kuigi olime juba mitu kirja saatnud. Nu ma lihtsalt millegipärast otsustasin nime järgi, et ma tean seda Mikku nägupidi, aga konverentsil oli hoopis teistsugune noormees ja ma siis käitusin nagu viimane blondiin :)

Aga konverentsist nii palju, et asi toimus ja ma usun, et vägagi edukalt. Rahvast oli vähem kui oodatud oli, kuid ehk oli see siis soe kevadine ilm või eksamieelne ärevus, mis noori tabas, et nad viimasel hetkel ümber mõtlesid. Poisid, kes aitasid korraldada, olid väga-väga tasemel. Ma tõesti ei väsi neid kiitmast. Aa..... ma ju ostsin endale Kaubamaja meesteosakonnast lipsu ka :P

Raport Eestist

2008-04-22T07:16:00.000-07:00

Nii. Vahepeal on siis juhtunud sellised asad:

1. Eestis jätkan sama moodi:

2. Olen leidnud endale uue sõbra:

3. Kõik teised sõbrad istuvad endiselt minu toas luku taga (vabandan, et mul ikka veel kapiuksi pole):

4. On ainult üks tõeline sõber:

side lõpp.

Kuidas Põhijumal Eestisse läks

2008-04-17T06:05:00.000-07:00

Istud Praha lennujaamas ja mõtled, et Eestini on veel 6 tundi. Ja juba oled lennus olnud 8 tundi. No mis see olgu eks ole.... Ilm on, olgem ausad ja otsekohesed, s***. „Ma ei saa üldse aru, kuidas siin eldada saab, kui kõik nii hall ja vihmane on,” ütles Põhijumal, kes on viimased 5 päeva veetnud 30 kraadises Kreeka rannas päevitades ja ujudes. Ei tea, mis mind Eestis siis ootab? Ja üleüldse, tegelt mind ei huvita, mis ilm seal Eestis on, kodu ikkagist. Ja mis seal salata, praegu tahan ma koju!

Ma ostsin muidugi kingitusi ka ja siis on vaja need ju võimalikult kiiresti ära anda, et näha teiste inimeste silmis rõõmu, et neid meeles peeti. Aga aitab nüüd teistest, ma ei tohi oma ametit unustada (ego-maniakk, kes veel ei tea)...

Räägime siis minust: viimased päevad Kreetal olid tõesti suurepärased, sellist ilma pole ma vääääga ammu näinud. Aga ma ei nuta, sest et tänasest läks Kreekas külmaks ja seal on ainult 21 kraadi (ja Skineri elanikud, isegi kui praegu on soojem, siis ma ei taha sellest midagi kuulda). Käisin lõpuks esimest korda ka ujumas, st siis et minu pikkade vasrvastega koivad puutusid merepõhja täpselt 12.aprillil. vesi on nii mõnus soolane, et mul pole vaja väga karta ka, et ma mingi hetk võin lihtsalt põhja vajuda. Rannas on lamamistoolid. Ma siin ükspäev läksin sinna randa raamatut lugema ja iga kord kui onu kõhukotiga (kus siis eeldatavasti oli raha sees) lähenes, panin ma silmad kinni ja teesklesin, et magan, sest et kes see siis võtab rahakotti randa kaasa, kui maja on 30 m eemal. Niimoodi ma siis ei maksnud 3 eurot oma tooli eest J Meile meeldiva tasuta asjad, tasuta asjad, tasuta asjad (tervitan siinkohal Kullamaad)!

Eelviimasel päeval enne Eestisse minekut panime Heleniga ilusad kleidid selga ja läksime kambaga Tamami sööma, mis on siis Chania vanalinnas asuv superhea kreeka restoran. Ja me istusime väljas. Saad aru eks ole, istud väljas, sööd parimat kreeka toitu ja jood superhead majaveini. Ja sul on ainult kleit seljas ja kell on 23.00 eks ole. Ja väljas on mingi ligi 24 kraadi. Sellistel hetkedel tunned, et tahaks märkmeid teha (fantastiline nelik saab aru, mida ma sellega mõtlen... ehk siis saab aru, et ma ei mõtle midagi, vaid lihtsalt tahtsin kuskil mainida, et teeme märkmeid).

Nii täitsa muuseas mainin ära, et loen praegu raamatut sellest, kuidas edukad inimesed võivad saada veel edukamaks. Noh, selline kerge ego-maharahustamise raamat. Mulle meeldib. Ja ühe lolluse tegin muide praegu Ateena lennujaamas veel: ostsin mingi lollaka raamatu, mis pidi olema naljakas, aga lõppkokkuvõttes viskas mul see täiega üle ja ma hakkasin jälle oma edukate inimeste raamatut lugema.

Lennukis mul igav ei olnud. Seni olen mõlemad otsad saanud akna all istuda ja vaadata kui äge on ikka teiste asjade peale ülevalt alla vaadata. Nagu jumal ise eks ole. Võtsin seal topsi veini ja istusin niimoodi oma mõmmiga raamat näpus. Ja mul ei ole üldse piinlik nii lapsik olla. Ilus komplekt eks ole mõmmi ja vein. Imelik, et nad ei küsinud, et kas ma ikka täisealine olen J a ja siis ma sain loomulikult üksinda naerda ka lennukis. Mr. Beani näidati. Nu ja krt, ma ei saa mitte naerda, kui ma teda näen. Ja nu ja siis loomulikult tõestasin ma endale veelkord kui loll ma võin olla. Läksin ma siis rõõmsalt vesiklosetti. Vaatan uksel silt: occupied. Nu ja siis toetasin seal ülbelt vastu seina ja ootasin kuni vabaneb. Nu ja kui möödunud oli juba üks piinlik minut, siis otsustasin korraks selja taha vaadata. Seal oli ka klosett ja üllataval kombel vaba. Nu ja ma siis tegin näo nagu asjad peaksidki nii olema ja läksin klosetti.

Viimane lend oli kõige raskem. Ma olin nii väsinud, et isegi süda läks peaaegu et pakaks. Nu ja muidugi, kui ma lennukist maha tulin, siis ei suutnud ma ikka veel uskuda, et kodumaal ainult 4 kraadi on, nii et ma siis värisesin pooleks. Aga tuleb nentida, et selle viimase reisi ajal nägin ma midagi meeletult ilusat. Tähed olid taevad ja justkui meri oli meie all pilvkate ja mööda seda joonistasid kauneid mustreid välgusähvatused. Milline romantika Põhijumala jaoks. J Ja lennujaamas ootas mind kollaste lilledega noormees. No on alles romantika eks ole...

Eestis ootavad mind ees väga töökad 2 nädalat. Üritan selle aja sees ära teha konverentsi, uurimustöö, 4 esseed ja Kreeka jaoks ühe proekti. Kuidagi liiga ambitsioonikas tundub... no ma siis püüan vähemalt alustada, sest et kui ma tagasi Kreetale jõuan, siis mõtesin, et võiks viimast võtta, sest et aprill kujunes mul natuke närviliseks konverentsi pärast ja ma olen puhkust väärt J mais on mul siin nii palju tuttavaid ja sõpru ja perekonnaliikmeid vahelduva eduga, et ma ei sooviks samal ajal arvuti ja raamatute/artiklite seltsis veeta. Selline on siis eesmärk „aprilli lõpp 2008”. Kuid samas ei kavatse ma unustada oma sõpru, kellest ma nii väga puudust tunnen. Nii et kõik telefonikõned on teretulnud!

Kohtumiseni!

Alissa käis ujumas!

2008-04-12T08:13:00.000-07:00

Täna on siis see päev, kus põhijumala jalg puudutas Jumalatemaa veepinda. Täna on üldse ülemõistuse super päev: ärkad kell 12, sööd rõdul võileiba, kirjutad oma vennale Laurale ühe maili eelseisva reisi kohta, võtad oma asjad ja lähed 50 m majast eemale randa. Võtad ühe lamamistooli, keerad õiget pidi ja lamad. Ja lamad veel... ja ilm on nii soe, tuult ei ole... täna oli väidetavalt 32 kraadi, homme 33. aga selline uduvine on, nii et päike ei kõrveta ja õhuniiskus on nii ok, et ilm on lihtsalt perfect... vot nii. ja siis mingi hetk võtad ennast kokku ja otsustad, et täna on see päev. vesi oli päriselt ka nii soe, ma mõtlesin, et ma ei tulegi sealt välja. pealmine kiht oli mõistagi täiesti supp. ja siis seal rannas on muidugi dush ka, sest vesi on ju siin ülemõistuse soolane. ja nii ma siis saingi lühikese ajaga täna väga õnnelikuks. vahepeal tegin ühte kreeka keele ülesannet, aga siis viskas üle. mõtlesin, et täna ei tee ma kohe mitte midagi...

tulin siin koju, tegin süüa ja otsustasin, et õhtul, kui kõik need tüütud inimesed on rannast lahkunud, võiks veel ujuma minna. ja ma teen seda kindlasti.

muuseas, homme on plaanis matkama minna kuskile Rethymno kanti, eks siis homme on mul palju emotsioone kindlasti ja palju huvitavat pajatada.

eilse ülikoolipeo kohta nii palju, et peol olid kaks keskkooli tšikki, kellel oli ema kaasas. ja siis tüdrukud istusid vahepeal, aga ema tantsis. vot selline diskokuninganne. huvitav, kas mina olen ka kunagi selline? :)

mõned pildid eilsest kella-6sest-rannas-õlle-joomisest:

Need siin on siis kreeka pardid (eilse blogi nali)

õhtul kl 9

2008-04-11T10:55:00.000-07:00

Teate, mis on suurte akende võlu? Et sa võid diivani läbi selle rõdule lükata ja seal värske õhu käes väikest uinakut teha. Mõni hetk tagasi pigutasin just silmi, et kokku lugeda, mitu tähte ma näen... 3 tükki sain, nimelt täna oli küll ilus ilm, kuid mingi udu/pilv on peal, nii et tähti väga ei näe. Aga puhtalt see mõte, et nad on seal olemas...

Mul on käekõrval maasikad ja peas kõrvaklapid, kust tuleb ilusat muusikat. Ja sellistel hetkedel mõtled, et maailm on ilus koht, ka siis kui sa üksi oled, sest ma olen praegu lihtsalt õnnelik, et ma olen rõdul...õhtul... ja ei tee mitte midagi. ka mõmmi on mul kaisus. paar küpsist ka..

tunni aja pärast, kl 10, lubas Heleni sõber meid ülikooli viia, seal olevat pidu. me läheme ka korraks sinna a siis edasi otsustasime täna baari hoopis minna, mis me ikka kogu aeg diskol käime.

täna oli lihtsalt liiga raske päev. jamasin hommikust saati kella 5-6ni juhtimisteekonna asjadega ja ausaltöeldes on mul praegu kopp ees arvutist, homme ma selle lähedale ei satu. kui kopp ees oli siis võtsime Heleniga õlled ja läksime 50 m majast eemale randa rannatoolide peale õlut jooma. loomulikult sai hästi palju nalja seeriast "mitte keegi teine ei saaks aru", näiteks naised, kes kivide vahel ujusid jätsid mulle sellise mulje, nagu nad lihtsalt hängiksid seal ja nende kodu ongi meri ja siis Helen arvas, et äkki on nad siis pardid.. no jne.

Ja täna seal rannas niimoodi õhtul olles tundsin ma, kuidas tahaks lihtsalt üks õhtu sinna tulla ja raamatut lugeda. Ühesõnaga, täna ma tundsin, et olen üle pingutanud ja vajanud nüüd korralikku nädalavahetust.

Mister Kreeka 2008 valimised

2008-04-10T02:25:00.000-07:00

Juba esimesel päeval, kui sattusin Kreekasse, tehti mulle üks ahvatlev pakkumine: olla Mister Kreeka 2008 valmiste komisjonis. Mõeldud - tehtud! Misterit valitakse Kreekas hoopis teist moodi, mitte nii nagu mujal Euroopas. Nimelt kestab kogu see üritus 2 kuud, mille jooksul kandidaadid peavad end näitama oma kõige tugevamast küljest. Nüüdseks on selgunud esikolmik ja minul on au otsustada, kes saab selle unistuste-tiitli omanikuks. Küll aga pean nentima, et mul on praegu tekkinud keeruline olukord, sest et ma ei suuda täpselt otsustada, kes on kõige nunnum, seega, mu sõbrad, palun ma teilt abi. Palun andke hääl oma lemmikule, et mul oleks kergem otsust langetada. Hääletamine on avatud kuni 20. aprillini, sest et 21.aprillil on lõppvoor ja ma pean teatavaks tegema selle õnneliku südametemurdja ja kuna see otsus ei saa kerge olema, siis ma tahan ühte päeva mõtlemiseks. Hääletage oma lemmiku poolt ja laske oma silmal nüüd puhata:

Kandidaat nr 1:

Kandidaat nr 2:

Kandidaat nr 3:

Anna oma hääl ja muuda maailm paremaks!

2008-04-09T04:05:00.000-07:00

Üle pika aja on meil nüüd midagi toimunud. Eile oli Juan Carlose sünnipäev. Tegime talle tordi (mina tegin) ja kinkisime vöö, et ta enam oma pükste kaotamise pärast muretsema ei peaks. Õues oli meegasoe eile, nii et pidu oli chania vaatega vaateplatsil ja edasi läksime kõik üheskoos ja rõõmsalt Kliki.

Lõik Anelli, Heleni ja Alissa hommikusest kahekõnest:

ANELL: Alissa, mis sa täna teed?
ALISSA: ma lähen istun rõdul.
Väljas on väga soe. Anell läheb magama. Rõdule jäävad Helen (H) ja Alissa (A). on võimatult palav.
A: miks sul külm on?
H: ma ei saa kontrollida oma füüsilisi reaktsioone temperatuuri suhtes
Alissa läheb korraks kööki
H: tule nüüd siia, rõdul peab istuma!
Väljas on paks udu ja kõik on hästi valge, nähtavus kehv. Tuult ei ole üldse.
A: kas täna on jälle liivatorm, kõik on nii kollane?!
H: Alissa, mis foon sul täna on?
Jutt läheb kosmose peale üle.
A: reisime kolme aasta valguse taha (jutt käib valgusaastatest)
Helen põletab suitsu külgi.
A: miks sa niimoodi teed? Mis see annab sulle?
Kõik põnevad laused pannakse paberile kirja, aga nüüd sai paber otsa...
A: Paber sai otsa, enam ei tohi nalja teha!
Võetakse uus paber. Aga iga päeva jaoks on üks naljade paber, nii et...
H: nüüd on reedesed naljad, teeme ette ära!
Alissa läheb tühja kööki ja küsib:
A: kellel pastakat on?
H: järgmise päeva naljad ei tule hästi välja, tuleb ikka oma päeva nalju teha.
Helen joob õlut. Õlu tilgub pükste peale.
A: õllekompress
A: mulle meeldis eile üks Eesti sõna, a ma ei mäleta milline
A: ma vaatasin täna su õlga, päris pruun oli!
A: midagi ei saa enam öelda, kõik tuleb kirja panna!
A: mul hakkas õlg sügelema. Huvitav, kas päikesest?
A: mul on kohv otsas, kas ma peaksin midagi tegema? ... Äkki ma peaks nina nuuskama?
Ja siis tuli Marek ja avastas, et Helen tegi ta viimase suitsu ära. Karistuseks pidime kioskisse minema. Helenil peopluus seljas ja retuusid jalas, minul lihtsalt hästi suured Nike’i plätud, mis kõigile meeldivad.

Mitu varvast on pildil?

KUUM: Tõnis Mägi ja pop-duo Medusa lõid laineid Ateenas

2008-04-05T06:08:00.000-07:00

Ja kes siis pealkirjas Tõnis Mägi nime silmasid, kuid keeldusid oma silmi uskumast, siis vaadake veel: Tõnn ja Meie.
Ja oligi nii, Anglikaani kirikus, Ateenas, oli kontsert, mida korraldas Eesti saatkond kohalikele eestlastele ja kõige tipuks, nii uskumatu kui see ka ei ole, pakuti kiluvõileiba. Me silmad läksid kohe särama ja siis seal oli kaks hästi nunnut rahvariietes kaksikut, kes käisid kandikutega ringi. Ja mingi hetk nad said vist aru, et lihtsam oleks kandik meie ette panna. Ja nii armas oli, kui inimesed tulid ja meie käest küsisid, et kas nad võivad võikut võtta. Nämm-nämm oli :P
Edasi arenesid sündmused aga väga ootamatult. Kirikus pakutud vein oli oma töö teinud ja siis läksime klubisse. No ja siis seal edasi ei olnud midagi ootamatut, kaks eputrillat hakkasid non-stop klubis tantsima, nii et lõpuks olime tähelepanukeskpunktis, ja mis kõige vahvam, meil oli oma fotograaf Anell. Nii et uus duo on sündinud ja meil on oma isiklik manager/fotograaf Anell. Tähtis, et me ise endaga rahul oleme eks ole :P
Ja siis üks mitte nii oluline asi: Akroplolis. No mis ma siin ikka nõmetsen- megailus oli.

Ja see oli kõige ilusam asi :D Mul on nüüd uus desktopi pilt :P
Ja järgmine päev käisime Ateena Ülikoolis. Hästi suur oli ja ausalt öeldes oli sümpaatsem kui meie Chania getto-kool. Ja kuna me oleme kõik sellised elektroonikahuvilised, siis saime ühe professoriga jutule, kes ühes laboris pidas kiire loengu tuuleenergiageneraatoritest ja päikeseenergiast ning siis.... ja siis ja siis ja siis: sõitsime elektroonilise Citroeniga, täis elektroonilisega ma mõtlen. See oli niiiiiiiii vaikne. Jõle sheff. Näete, ma sain rooli ka.
Reis Ateenasse oli ühesõnaga megavahva, kuid saime loomulikult mitte nii vahva punkti sellele panna. Nagu paljud juba teavad, siis ma ei salli lapsi, kes räägivad ja kisavad. Nu ja minu rõõmuks oli siis laevas minu magamistoolide juurde tekkinud mingi mutt kahe põngerjaga. Ja siis nad blokkisid mu vahekäigu ära, nii et ma terve öö togisin neid jalgadega, et mõista anda, kes siin boss on. Ja nu kui ma lõpuks tundidepikkuse meeleheitliku magamajäämise tulemusena lõpuks magama ka jäin, siis kohe hakkas väike plika jonnima ja jonnis ta nii kõva häälega, et kogu ruum ärkas üles. Ja lõpuks mulle tundus, et ta jonnib meelega, et ma magada ei saaks.
Nu ärme lase nüüd tujul langeda ja vaatame selle asemel hoopis mõnd põnevat fotosalvestust meie reisist:

Sõrmuste Isand!

2008-03-28T02:26:00.001-07:00

Kallis lugeja, toon sinuni oma siirad vabandused, et pole juba pikemat aega sõnakestki pajatanud. Nüüd olen taas Teiega ja jutustan Teile kõige kuumemaid lugusid, mis siin Kreekamaal toimunud on.
Nimelt külastas mind minu Egert ja üleöö sain ma Sõrmuste Isandaks. Pikemalt ma sellel ei peatuks, eks mõtisklegem ise selle üle. Veetsime põnevad nädal aega igal pool Kreetal ringi rännates, rallimees oli Egert ja mina olin kaardilugeja. Siinkohal julgen uhkelt tõdeda, et olin väga tasemel ja ei sõitnudki põhja suuna asemel läände nagu ma kord Soomes tegin. Trippisime kõikjal ringi, sõitsime mägedesse, kus igal pool olid kuristikud ja ma väga kartsin, kohtasime lambaid ja kitsesid, käisime rannas, elasime megalahedas küla-hotellis, kus olid ka lambad ja umbes kaksteistkümmend kiisut. Muuseas esimesel päeval, kui Egert tuli, oli kohe elektrikatkestus, nii et hotelli jõudsime pimedas ja küünlavalgel juhatati meid oma tuppa. Mega-romantika fantastika-gümnastika triangel oli (ma lihtsalt ei pidanud vastu ja panin ühe lemmiku sõna asemel neid kohe mitu tükki järjest siia, mitte et neil üldse omavahel mingi seos oleks). Ja siis üks õhtu käisime jalutamas ja üks kiisu tuli meiega kaasa ja siis kräunus meie kõrval ja siis kui me kodupoole sammuma hakkasime, siis ta jäi vait ja juhatas meid külla tagasi. Nunnu. Ja üleüldse, Egertil oli vist vahepeal igav, sest et ma käisin kiisudega õhtuti vestlusringis mäugumas. :)

Siin siis meie pildid põnevatest seiklustest:

OK, normaalseid pilte ka:

Seiklused olid tõepoolest põnevad, kuid kahjuks olin ma selle nädala jooksul haige ja olin haige ja palavikus ka pärast Egerti ärasõitu. Oli päriselt ka väga raske olla, mitte selle pärast, et oli raske lahe olla, vaid et oligi raske.

Selle nädala jooksul pole muud põnevat toimunud kui see, et meil sündis kodus ime: Internet sündis. Vist on naabrite oma, aga meie kasutame :) ja enam ei pea nii tihti selles rõvedas ülikoolis passima, kui arvutiklassis ei ole aknaid ja raamatukogus peab kotist kogu oma kraami välja võtma ja asjadega lugemissaali minema. Ja kuna mul on kotis kõik eluks vajalikud asjad, nagu beibedel ikka eks ole, siis ma ei viici seal nende asjadega jamada ja lähen närvi :) Nüüd siis häkin kodus hommikust õhtuni. Mõni päev ärkan kell 7 ja lähen häkkima ja häkin õhtuni välja. Ei tegelt ma ei tee nalja, teen Juhtimisteekonna jaoks asju.

KÕRVALEPÕIGE:
Reklaam: 25.aprillil TTÜ aulas noortekonverents Juhtimisteekond, mille teeema on "Tulevikuorganisatsioonid ja nende juhtimine". Täpsem info http://www.juhtimisteekond.ee/

Ja vahepeal sain siis terveks ja eile käisin rannas päevitamas. Ujuma ei läinud, sest et ma ei taha uuesti haige olla. Nii raske oli. Sellest nädalast hakkasid meil muidu kreeka keele tunnid. Nii vahva on: nagu oleks keskkoolis jälle. Aga grammatika läks nii raskeks. Ma mingi aeg täna puhkan kindlasti ja siis hakkan üle kordama asju, et ikka meelde jääks. Ma ju tahan osata kreeka keelt. Praegu oskan ainult kohvikutes põhiasju küsida ja muud igapäevast mõttetust. Muud ei midagi.

Ja lõpetuseks beibe jutt ka: Eile kl 20.50 pärast kreeka keele tundi sõitsime ülikoolist koju Anelliga. Ja ühtäkki silmasin ühe butiigi vitriinil kaunist kleiti. Nii ilus oli. Hüppasime bussi pealt maha ja lidusime tuhatnelja kaupluse poole, et jõuda sinna enne kui see suletakse. Haarasin "S" suuruse ja see oli suur, vaatamata isegi mu ülemõistuse vahvale kaalujuurdevõtuprogrammi suurepärasele tulemusele. Hetkeks olin väga rahul, et kleit ei sobinud, sest et ega see hind ka mulle ei sobinud. Aga siis tädi ütles, et tal on XS ka. Ja siis oli paha lugu. Ma ostsin selle kleidi ära. Nüüd on mul Juhtimisteekonna afterparty kleit olemas. :)

Ja see on minu lemmik laul: http://www.youtube.com/watch?v=KWA59qwfGL0

Istanbul 8.03-16.03

2008-03-25T03:37:00.000-07:00

Kõikvõimas Jumal, diskokuninganne ja laheduse etalon samal ajal olla on ääretult keeruline. Mõtlesin, et olen võimsam, kuid paraku pidin selle reisi lõppedes tõdema, et aeg-ajalt tuleb alla anda ja olla ainult üks isik korraga. Sellest saab lugeda aga reisi kokkuvõttes, praegu jätkan põneva reisikirjeldusega.

Meie üliõpõnev reis algas laupäeval, 8.märtsil. Hommikul käisime Anelliga veel Chania vanalinnas mulle seljakotti otsimas ja siis kui ma ühe päris piraka ja vahva seljakoti leidsin, sain poemüüjalt kingituseks veel ka telefoni ripatsi/kaunistuse. Ma arvan, et selle pärast, et meil olid ühesugused juuksed. Ja see kaunistus oli delfiin. Roosa. Nüüd on ta mul telefoni küljes ja tuletab iga hetk meelde Douglas Adamsi põhilauset: so long and thank’s for all the fish. No see raamat lihtsalt on põhiline! Disco pole oluline! Ja siis pärast seda suutsime veel jalkat vaatama minna, nii et pakkisime viimasel minutil, ja kuna kõiki asju korraga ei suuda ju kaasa võtta, nii et peab vahepeal taaskord koju sammuma, siis lõpuks muutume kõik nii lahedaks, et läheme hoopistükis taksoga otse sadamasse, et teised bussiga minejad kõik mõtleksid, et me oleme megabeibed ja ei viitsi bussiga minna. Ega tegelikult ei viitsigi :)

Laevas põnevusi ei toimunud. Magasime diskoteegi diivanil ja siis kl 6 hommikul aeti meid laevast välja. Ja nagu juba minu puhul aimata võib, siis väga normaalne ma järgnevatel tundidel.... väga paljudel tundidel... enam ei olnud. Kui ärkad liiga vara, siis oled liiga ebanormaalne ja naerad iga asja peale. Sellest võib siis teha järelduse, et hommikusöögi ajal naersime, sest et pigeoonid ründasid, siis rongis naersime... ja siis naersime jälle. Kõik meie ümber istuvad inimesed vist vihkasid meid, aga noh, Jumalatele on kõik lubatud. Terve rongitee Ateenast Tessalonikisse (6 h) mängisime kaarte ja naersime. Radek ja Julien vikasid vahvat kildu. Kui Radek nalja tegi, siis Julien ütles, et ütle seda parem tšehhi keeles, äkki siis on naljakam. Või et me olime nii läbi omadega – kurnav rogisõit, non-stop naermine ja ülemõistuse suur nälg-, siis Radek suutis teha ainult Ha-Ha, Ha-Ha-Ha-Ha-Ha asemel, sest et tal oli low battery. Meie Heleniga aga õppisime kreeka keeles ära mõned ääretult kasulikud laused kreeka keeles ja läksime järgmisesse vagunisse hispaania poistele nalja tegema ja kreeklaste reaktsiooni vaatama. Nimelt ütlesime kreeka keeles: what’s the problem? How long have you been like this? Have you had it before? Are you on medication?
Tessalonikisse jõudsime elusa ja tervena. Oma maitsvate roogadega kosutas meid McDonald’s. Ja siis läksime Istanbuli rongi peale. Viisat meil polnud, nii et olime valmis nõustuma olukorraga, kus meid rongist maha tõstetakse. Aga sinna on veel aega. Kõigepealt tahtsin ma dushi alla saada, sest et ükski Jumal ei tohi olla nii räpane. Üks onu pani vee sooja ja lubas 10 min pärast minna. 10 min pärast oli aga dushi uks lukus. Küsisin ühelt teiselt onult ja see oli mingi megamölakas ja ütles mulle, et ega see sul siin mingi hotell ei ole, ei saa dushi alla! Olles küll täiesti meeleheitel, kuid siiski ülemõistuse võimas, sammusin ma teise vagunisse, sain onu kätte ja saingi pesema. Pidin maksama 5 eurot, aga sain millegipärast tasuta. Nii tore on lahe olla. Edasist ööd võib nimetada „pasport control” ööks, sest et see kostus iga natukese aja pärast ja kogu aeg käis miljon inimest passi küsimas. Ja siis meie ülivahvad noormehed suutsid passikontrolli vahepeal ka „pasport control”i teha. Ja siis tuli viisa aeg. Kõik siis hüppasime veidrasse jaama, Helenil miniseelik igaks juhuks seljas, et äkki saab kuskil vahepeal diskole minna, ja maksime rõõmsalt 10 eurot. Ja siis tuli välja, et Julien istus ka disco-ruumis ukse taga. Me ei näinud teda kohe. Ja siis spanjod pidid ka kõik 10 eurot maksma, kuigi meil oli selline tunne, et nemad küll ei pea, aga Alvaro ütes: we are so stupid because we are spanish. Kuldne lause J meanwhile... kargasin voodist püsti ja läksin mööda meie vagunit kerjama. Olin nimelt 6 min ja 47 sekindit näljasurmast, nii et tegutseda tuli kiiresti. Saingi Jarmilalt crossanti.
Saabusime Türki. Linn tundus suur ja ilus. Ja seda ta oligi. Ma lihtsalt ei osanud sellest mitte midagi oodata, sest et polnud varem pilte ka näinud ja ei kujutanud üldse ette, mis seal olla võib. Kuna meid oli 13, siis probleeme tekkis hotelli leidmisega, sest et mõni grupp tahab normaalset hotelli, teine grupp aga odavamat. Ja siis me tatsasime megaraskete seljakottidega kambakesi mööda linna mingi veidra onkliga ringi, et vaadata hosteleid ja hotelle. Sellele jamale vaatamata, saime lõpuks megalaheda hotelli merevaatega, kus olid Kariibimerepiraadid, sest et seal oli palju laevu. Rõdult vaadates muidugi, mitte hotellis. Edasi läksime Türgi kohalikku restorani vahvat toitu sööma. Pärast seda söömingut sain ma täiskohaga õgradi tiitli. Alvaro ütles, et ma söön kiiremini kui tema ja ma söön rohkem kui tema. Ja et lõppkokkuvõttes ma olen crazy. Seda fakti ei hakanud ma ümber lükkamagi, sest et varem või hiljem oleks see niikuinii välja tulnud. Edasi läksime parki jalutama, Blue Mochee ette. Seal oli nii palju lilli, et ma pidin hulluks minema. Ja siis mingi hetk hakkas palveaeg ja siis üle linna kajas põnev türgi lüürika. Mul on see isegi salvestatud, nii et saan aeg-ajalt diskoteeki teha, kui tuju tuleb.
Kasse on ka seal meeletult palju. Sain seal nendega iga nurga peal vestelda. Üks vahvam kui teine. Rääkides aga Türgi meestest... tegelikult ootasime hullemat, kreeklased on miljon korda hullemad ahistajad. Kuid siiski, miniseelikut seekord selga ei pannud. Nii et pidin seal olema mitte-beibe. Nii raske oli. Ja üleüldse, ostsime Heleniga, mina sinise, tema punase käevõru ja salli. Ja siis oli oluline leida endale ka türkiis-sinised kingad, kuid kahjuks lõppes see katse tulemuseta. Õhtuhämaruses läksime mosheesse, toppisime rätikud pähe ja läksime sisse. Nii lahe oli, hästi massiivne hoone pehme vaibaga. Ja nii veider oli vaadata, kuidas kõik inimesed sinna kogunevad ja istuvad ja palvetavad. Nad pidavat 5 korda päevas seda tegema. Ei tea miks, kuid mul tekkis kuidagi väga respekteeriv tunne nende suhtes, et nad midagi nii väga usuvad ja iga päev seda teevad. Õhtul olime aga nii kutud, et läksime magama. Kuu oli ka seal tagurpidi!

Järgmisel päeval hängisime jälle igal pool mosheedes ringi, pildistasime põnevaid masinaid, üks oli vahvam kui teine, ja siis hüppasime laevale ja sõitsime kuskile teisele poole väina sultani paleesse. Siin toimus meil grupi jagunemine kaheks - ja seda reisi lõpuni-, sest et tekkis kaks eri arvamust edasisest reisiviisist, nii et jagunemine tundus olevat paratamatu, aga ma arvan, et vajalik, sest et edasi oleks tulnud liiga palju konfikte. Minu grupis (räägin nagu oleksin ainuke jumal seal olnud) oli siis Alissa, Anell, Helen, Julien, Roberto, Juan Carlos, Miguel ja Alvaro. Kõik väga-väga toredad.
Palee oli aga nii vägev. Aed oli ilus, lilli täis, meri oli lähedal ja siis soe oli ka. Arhitektuur oli ka väga kena. Sees oli meil ekskursioon ligi tund aega. Muuseas seal sees oli üks muuseumi osa, kus oli umbes 6 paksu raamatut koos.. kuid tegelikult oli see petekas, sest et kui esimese raamatu kaane avad, siis esile kerkib hästi palju alkoholi pudeleid ja klaase. Petekas-baaarikapp sultani jaoks ühesõnaga.
Vahepeal sain ma taaskord mõnitada, et mul on kõht tühi ja et kas ma ei tahaks juba JÄLLE süüa... aga ma olen sellega juba nii harjunud, et noh.. ühest kõrvast sisse ja teisest kõrvast välja. Me lihtsalt käisime vahepeal veel Türgi toitu söömas ja võtsime heleniga kahe peale 10 erinevat toitu ja siis proovisime kõike. Väga maitsev oli, nagu alati. Ja siis lihtsalt lõbu pärast kugistasime Heleniga jalopenosid ja siis anti meile tasuta pipraketshupit ja saia. Edasi rändasime Taksimi, see on selline ülikooli kant, kus on mingi väga aktiivne elu ja kus on hästi palju baare. Taksimis läksime Turkish Pubi ja siis jõime seal õltsi. Kõigil oli jumala mõnus olla ja siis ma otsustasin klosetti uudistama minna. Ja olles seal puhtas üksinduses, läks ühtäkki elekter ära. Jõle tüütu eks ole, mõtled, et põgened Kreekast, kuna seal on pidevalt elektrikatkestused, tuled Türki, ja seal sama lugu. Noh, eks ma siis kompisin ennast sealt kuidagi välja. Koduteel läks mu ridikül katki, nii et õhtul tegi McGiverist Jose Ignacio mu ridiküli taas korda. Olime sel õhtul jälle nii kutud, et taaskord ei olnud mingit huvi pidu teha. Pluss meie hulgas oli inimesi, kellele Turkish food ei istunud.

Hommik oli taaskord väga vahva. Päeva eesmärk oli minna bazarile shoppama. Lahedust täis, sammusime peauksest sisse. Mingi 4000 ja midagi peale poodi pidi seal olema. Esimesed tund aega olid ok. Muuseas eraldusime kohe kahte gruppi: poisid ja türukud, sest et teadagi on meil vaja ju iga nurga peal ilusaid asju vaadata. Aega oli antud 3 tundi. Aga uskuge mind, ühe tunni möödudes oli kopp nii ees ja nälg nii suur, et hakkasime restorani otsima. Leidsime, sõime ja siis ma tukastasin ka pea laua peal. Kelner ei andnud meile tuba ka, kus magada oleks saanud, värrrdjas. Aga siis nagu imeväel tegi mu telefon piiiks-piiks ja Josed andsid teada, et nad ka enam ei viici ja et me läheme nüüd koos sööma. Ma magasin seal söögikohas jälle ja siis baarmen muudkui kiusas mind, pritsis veega ja käis muidu ka pinda.
Edasine eesmärk oli minna Santa Mariasse... valetan, Agia Sofia on selle nimi. No ja loomulikult jõudsime me sinna siis, kui kõik oli juba suletud. Vähemalt on nüüd veel üks põhjus Istanbuli tagasi minna. Olles sügavas meeleheites läksime veel ühte mosheed vaatama ja siis vesipiipu tegema. Muuseas ma ostsin endale turult nunnu rohelise vesipiibu, mis nüüd lähipäevil vajab äraproovimist. Edasi läksime rongi peale ja kadusimegi Istanbulist, ma loodan, et mitte igaveseks. Rongis oli tüüpiline „pasport control” öö. Ja siis ühed araabia-välimusega passikontrollijad olid ka. Täpsemalt siis minu ja Heleni uue salli abil araablasteks maskeerunud Alvaro ja Juan Carlos. Lollakad.
Saabusime taaskord Tessalonikisse. Kuna olime kuulnud, et olles Kreekas, peab ilmtingimata Meteoras ära käima, võtsime oma kambaga kaks autot ja sõitsimegi samal õhtul Meteorasse. Kaljud olid magakihvtilt valgustatud: olekski nagu paradiisis olnud. Käisime öösel kl 3 seal jalutamas, kuid me suutsime muidugi minna sellisel ajal, kui valgustus oli juba kustunud. Aga kiriku värava taga sihvkasid süüa polnud ka paha. Hommikul alustasime sõitu Meteorasse. Midagi nii ilusat pole ma tõepoolest näinud. Ja siis iga kalju otsas on klooster. Kokku on neid 24, umbes 6 veel tegutseb, ülejäänud on muuseumid. Alates 14.sajanidst. Ja nii tark olen ma selle pärast, et ostsin kohapeal ühe õhukese raamatu ja lugesin Meteora kohta. Õigesti tegin, nüüd ma vähemalt tean, mida me külastasime. Tegime seal siis iga nurga peal pilti. A... ja tõestuseks Teile, et beibe on väga raske olla: kloostris pidid kõik tüdrukud maani seelikud selga ajama ja seda tegin ka mina. Uskuge mind, me olime ikka ülemõistuse seksikad nendega.

Kasse oli jälle hästi palju. Ja siis ühes kloostris oli ruum, mis oli pealuid täis. Miguel, kes pole seda raamatut lugenud, kuid kes on kuradi palju, nagu kõik teisedki, kuulnud igast totakaid fraase sellest raamatust, kommenteeris järgnevat niimoodi: „nice bone structure”. (selgituseks: see on koht, kus üks raamatutegelane vestleb ühe tulnukaga, kelle pea näeb välja nagu Sydney Opera House ja siis edasine kahekõne on selline: „nice hat” „what?” „nice hat, i said” „i don’t wear any hat” „i like your head then, nice bone ctructure” „what?” „i just wanted to say that you dance well” :)
Tagasiteel Tessalonikisse külastasime pizzabaari ja olime hästi õnnelikud. Tessaloikis läksime aga sellisesse baari, kus maksad 10 eurot ja sööd ja jood nii palju kui tahad. No ja ma siis sõin mõnuga ja kallasin õltsi kurgust alla. Kõrvallauas istus suur kamp erasmuseid Londonist, kes siia reisima tulid. Vestlesime nendega ja siis läksime ülikooli diskole. Mina aga olin õltsist ja söögist nii kutu, et kohe üldse ei viitsinud tantsida. Ja istusin kuskil trepi peal ja nokkisin peaga. Mäletan momente, kus Anell ütleb, et ta läheb vetsu, teine moment on „põmm” peaga ja istudki üksinda. Sellised momente oli liiga palju. Kl 5 hommikul tuli lõpuks korteriomanik võtmega, kelle juures me pidima magama ja me saime koju. Jagasin voodit Anelliga :)
Ja siis hommikul jätkuski meie sõit Tessast Ateenasse. Piletid saime ilma istekohtadeta, seega pidi olema selleks valmis, et kohe tuleb kuri tädi ja tahab istuda. Tegelikult meil täitsa vedas, sest et kohti vahetasin ma aint 2 korda. Ja siis kolmekesi kaheses pingis istuda oli ka ok, soe oli vähemalt. Ateenasse jõudsime normaalsel ajal, nii et saime ilusti laeva peale. Kuna ma olin nii krdi väsinud, siis tunnikese magasin baari diivanil ja siis kobisin üles diskoteegi diivanile ja magasin hommikuni. Ja siin me nüüd oleme, kodus, õnnelikud ja veelkord õnnelikud. Mul on täna suurepärane päev, Egert tuleb! :) ma jumalast närveerin praegu, sinna on veel 4 tundi, aga ma ei tea, mida selga panna ja kas ma ikka jõuan valmis...
Aga siin on reisi kokkuvõte: Kõikvõimas Jumal on nüüd ära käinud Meteoras, see on jumalik paik, ostnud rohelise swarovski kiviga kaelaehte. Ta on käinud kloostris ja kandnud pikka seelikut. Ta on ära käinud moshees, kandnud peas rätikut, astunud pehme vaiba peal ja tundnud, et ta on kõige võimsam üleüldse. Lisaks on ta pidanud otsima siniseid susse, mida ta iial ei leidnud, tundma alatist nälga, piinlema teksapükstes, et miniseelikuga mitte tõmmata türgi meeste tähelepanu, Ta on pidanud mitmes diskoteegis magama... Ja kõik see on teinud Ta väga õnnelikuks!!!

Läheb järjest põnevamaks!

2008-03-06T03:23:00.000-08:00

On hetki, mil tunnen, et mul on jälle väga raske olla. Asetan käe oma laubale, lasen valla ühe sügava ohke ja tunnen, kuidas asjad ei saa enam raskemaks minna :)

Ühesõnaga ma võin julgelt kuulutada, et olen olnud Chanias kõige pimedamal ajal. Isegi öösel ei ole nii pime, kui Chanias kl 6 õhtul. Ja nii pimedaks läheb umbes 2 korda päevas, nii umbes kl 7 ja kl 10. Ja mitu päeva järjest. Ja teate miks nii? Elektrikompanii streigib :D ma pidin eile laua alla naerust vajuma, kui kuulsin, mis on selle pimeduse põhjus. Nimelt lülitatakse kogu linnas elekter välja ja siis istud kuskil pärapõrgus kottpimedas. Eile oli see isegi romantiline, sest et olime välikohvikus. Meile toodi küünal ja siis me jõime seal õlut. Nunnu.

Aaa.. ja jätkates oma rasket beibe elu juttu, pean ma vajalikuks mainida, et ka pimedus ei sega mind minemast shoppama. nimelt käisin kottpimedas retuuse ostmas :) telefoniga valgustasin mannekeeni, kompisin, ütlesin, et tahan neid ja sain. Nii raske elu mul eks ole :)

Need ongi nee kurikuulsad retuusid. See kaabu topiti mulle lihtsalt pähe. Ma ei tea sellest midagi.

Vahepeal on meil olnud Espanish dinner ehk siis kl 10 õhtul pakuti kolmekäigulist hispaania toitu: omletti juurvilja püreega, risotto kanaga ja siis kana-singi paneeritud rullid vm + roosa hipaania kokteil. ühesõnaga lõpes kõik sellega, et põhjamaarahvas ei pidanud säärasele söömingule vastu ja tugevates kõhuvaludes mindi peagi magama. Loomulikult plaksutasime spanjodele ja ütlesime, et nad olid meist paremad :)

Omeletti pakkumas :P

Ja siin on kõik minu sõbrad:

Nii raske on olla lahe!

2008-03-03T03:42:00.000-08:00

Nii raske on olla lahe... nii raske! Mõtlesin, et pajatan Teile mõningaid seikasid minu siinviibimisest ja sellest, kui raske võib ühe lahedusetaloni elu olla:
1. Mulle meeldib poes käia ja riideid osta. Olen ostnud endale ääretult sümpaatsed teksad, paljaste meestega rahakoti (killuke kreeka kunsti minu igapäevaellu), moodsa kudumi, suvise disco-pluusi, pluusi ja disco-ridiküli. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju! Kuid sellele vaatamata, olin ma täna pool päeva ahastuses. Nimelt sisenedes oma lemmikpoodi, silmasin ma pilkupüüdvat pükskostüümi. Olin nii lummatud, et haarasin selle enda kämblate vahele ja kujutades ette, kui vägev ma võin sellega välja näha, tormasin ma kabiini. Aga ets kae, püks oli väike ja jakk suur. Ma ei rääkinud endaga enam pool päeva. Elan nüüd selle nimel, et Bershkal uus kollektsioon tuleks.
2. Olen surematu disco-kuninganne. Kuid teate kui raske on kõrgete kontsadega iga päev diskoteeki külastada? Tantsida tahaks, aga jalad on valusad. Aga kuna pean ilmtingimata olema beibe, siis madalaid jalatseid ma kanda ei saa. Jube raske elu mul. Ei nu tegelikult ma lihtsalt ei oska madalate jalanõudega tantsida... aga... Mul on raske hoida oma disko-kuninganne tiitlit, sest et portuspaanlased ei suuda taluda seda, kui tähelepanu neilt kaob. Seetõttu pean ma tihtipeale leidma end olukorrast, kus kõik noormehed on ühtäkki palja ülakehaga. Siinkohal rõõmustan, et nad ei eelista atiikaja olümpiamängude kostüümi. Küsisin Robertolt, et miks nad niimoodi teevad ja vastuseks sain midagi väga üllatavat: „Hispaanias vaataksid meid tüdrukud väga pahakspanevalt ja seega me ei saa seda seal teha. Küll aga siin avaneb meil see võimalus.”
3. Lahedus nõuab palju energiat ja seetõttu olen ma alailma näljane. Ei saa magama jääda, sest korisen, öösel korisen edasi, hommikul ärkan selle peale, et jalad hakkavad juba voodist välja astuma ja köögi poole minema. Hetkeks korin peatub. Aga siis hakkan jälle korisema ja nii suhteliselt võrdsete intervallide tagant. Teised erasmused on ka juba täheldanud, et on vaid „Mina ja söök!”. Raske on!
4. Kui hommikul ühe silma avan – teist igaks juhuks veel ei ava juhul kui ilm on kole– ja kui näen päikesepaistet, siis ärkan hästi vara, nii umbes kl 9 või veidi peale, ja torman tuhatnelja rõdule päevitama. Ja teate kui raske on päevitada.. esiteks pean aegajalt asendit vahetama, et ära ei kõrbeks ja teiseks, kaua sa ikka päevitad? Ei viitsi eks ole, aga peab, sest on vaja ju lahe ja pruun olla. Ja siis istud veel seal palava käes ja grillid ennast, kuni lõpuks täheldad, et nägu on juba nii punane, et piirlahedus hakkab kahanema.
5. Kui sa tahad lahe olla, siis pead ära õppima mõned eluks vajalikud kreekakeelsed väljendid: Sigha re Ghoi (Easy Tiger!), Pame sto krevati (Let’s go to bed), ehis profilaktiko (do you have a condom).
6. Lahedad inimesed magavad Kreekas niimoodi: kindlasti tuleb magada kolmes osas. Esimene osa on varahommikust hommikuni, teine osa on päevast lõunani ja kolmas osa on õhtuhakust õhtuni. Ja siis otsast peale. väga raske!

7. Lahedad inimesed ei saa öösel rahulikult magada. Nimelt on mind juba korduvalt üles äratanud wc's tilkuv kraan. Esmapilgul tunduvad asjad väga hirmsad, kuid kui oled endale juba umbes mõnikümmend minutit püüdnud seletada, et seal ei ole kedagi ja see on tõepoolest vaid kraan, siis kargad hästi äkitselt püsti, jooksed vesiklosetti, keerad kraani kinni.... ja tagasi ei julge minna, sest et korter on pime ja järsku jõudis keegi selle ajaga näiteks kraanikausi alla või radiaatori taha peitu minna. Ja niimoodi suletud silmadega avan ma kiiresti magamistoa ukse - kuid pean ka siin pettuma, et krdi pime on-, ja püüdes endale sisendada fakti, et Anell on siin samas ja midagi ei juhtu, hüppan ma otsemat teed pidi voodisse ja tõmban kogu oma jõuga end õigesse kohta ja sulen silmad. Ja siis ei taha ma enam midagi kuulda. vot nii raske on!

Rannapäev ja D.Adams

2008-02-28T02:47:00.000-08:00

Eile käisime rannas. Ja ma pean kahjuks siinkohal tunnistama, et minu liialt optimistlik soov veebruaris ujumas ära käia on totaalselt teise pöörde võtnud. Sügav kummardus siinkohal Eesti rahva au kaitsjale Anellile, kes siiski eile suutis meie kõigi eest seista ja mõned meetrid külmas vees ujuda. Mina otsustasin päevitamise kasuks. Sõime eile ka välikohvikus. Suppi. kõik teised inimesed võtsid kaheksajalad. Mul oli ka ükskord kooli sööklas mingi huvitav toit ja kui ma olin üle poole ära söönud, siis ilmus makaronide alt välja iminappadega jäseme ots vm ja ma pidin õudusest suu paotama ja kerge karje valla päästma.

Ja selle eilse õues peesitamise tulemusena, arvatavasti, tunnen ma end praegu halvasti. Ma ei mõista, mis see on. Esmapilgul arvasin, et see on pohmell, kuid kuna eile ei olnud alkoholipäev, siis see variant on kõrvaleheidetud. Mis üle jääb? Haige? Ei sooviks olla, sest et me läheme mõne päeva pärast Istanbuli reisima... ja pluss ma sooviksin kooli asju teha ja palavikuga on suhteliselt keeruline oma ajusid ragistada. Nii et ma pigem eitan seda kõike ja üritan mõelda, et see on hoopis eileõhtuse maffia-mängu tulemus. Saate aru, kui nii põev on, et sa mängid seda poole kolmeni öösel ja kell 9 ärkad, et kooli minna, siis ma lihtsalt loodan südamest, et tegu on puhtalt väsimusega. Üks siesta tuleb kasuks.

Kreekasolemise põhiraamatuks on kujunenud D.Adamsi Hitch-hiker's Guide to the Galaxy ja teised 4 osa. Võtsin kaasa 5 raamatut, ise olen kolmanda juures, Anell loeb esimest, Helen on varem kolme lugenud, nii et nüüd ta loeb 4ndat ja kui ta lõpetab, hakkan mina seda lugema. Ja ükskõik, mis vaba hetk meil on, me loeme oma raamatuid ja naerame üksinda. Helen isegi helistas mulle ükskord, et öelda, et Arthur Dent lenab 4. osas ja mõtleb leemurite peale, et mitte alla kukkuda. Minu kolmandas osas mõtles ta tulpide peale. a see selleks.

So long, and thanks for all the fish!

Jumalasõna kuulutamine

2008-02-26T04:51:00.000-08:00

Jassas!

Ma pole ammu midagi siit jumalatemaalt kirjutanud. Kuid ärge kartke, mu lapsed, see ei tähenda, et ma oma tööd ei teeks. Üleeile käisin just linnapeal oma sõna kuulutamas. Ooo, õnn saabus me maale: taevas läks siniseks, kollane päike ilmus välja ning värvis vee roheliseks.

Lisaks jalutamisele vahvas Chania vanalinnas veedame hommikuid rõdul, sest et seal tuult ei ole ja siis saab endale erinevaid rante päikese abil keha peale tekitada. Ma lähen näost ilusti punaseks, et siis ei pea ümber maja jooksmas käima, et endale seksikat nägu tekitada. Ei tegelikult olen natuke pruuniks ka ikka saanud.

Kreeka discod on suurepärased. Nädalavahetuse veetsime kohalikes baarides tehes latino-rütmis hästi kiiresti erinevaid liigutusi teatud ajahetkel, et kui seda järjestikku vaadata, siis kujuneb sellest tants :)
Kumb on minu pepu ja kumb Eesti lipp? :)

Ja eestimaalased nagu me oleme, ei unustanud me ka 24. veebruari. Ostsime raha eest süüa ja tegime terve päev eestimaist toitu 4 eesti tüdrukuga. Pingsa tegevuse tulemusena said loodud järgnevad hõrgutised: päris kartulisalat; kartul-heeringas-hapukoor-sibul; ahju küüslaugukartul-ahju sealiha sibulaga-hapukapsas-tomati/kurgi/hapukooresalat. Ja natuke vene-moodi pakkusime viina hapukurgiga. 19 külalist oli meil!

Kas nüüd tekkis küsimus, et kuidas kõikvõimas jumal end "Kodumaal" tunneb? ütleme nii, et nädal oli väga kurnav. Saatuslikuks said mõned tööalased asjad ja konverentsi korraldamine ning inimsuhted, mis ei lasknud mul 3 ööd magada. Olen püüdnud selle üle juurelda ning arvan, et põhjus võib olla üks neist: a.) stress b.) külm c.) ei olnud joovet. Ent nüüd on juba soe ja ei pea riietega magamiskotis värisema. Aga suure hurraaga võin öelda, et nädalavahetuse disco võttis mult stressi maha. Oeh, küll on tantsijail lihtne stessist vabaneda. tervitused kõigile, kes mind praegu mõistavad.

Ja kuidas kooliga lood on? No TTÜ ainetega on nii, et leidsin materjale Virovere tunni tarvis ja loen neid ja teen kokkuvõtteid/esseesid. Kohalike ainetega on aga selline asi: käisime läbi vajalikud proffessorid ja nad kõik väga kreekalikult palusid meil järgmisel nädalal uuesti läbi tulla ja nad annavad meile materjalid jne. Mul on selline karvane tunne, et me peaks neile siiski veel maili saatme, enne kui kohale ilmume... sest et mis kreeklane teeks asjad õigeks ajaks?

Ja ma luban teile, et veebruaris käin siin ujumas ära! :D

19.02 Kreeka moodi

2008-02-19T07:48:00.000-08:00

Jassas!
Täna on 19.veebruar ja me võtsime rõdul päikest. Ma lugesin veel raamatut, jõin kohvi ja olin üleüldse hästi lahe :D

aga täna on siis ühesõnaga esimene päev, kus ma saan aru, et ma vist olen Kreekas. Nimelt vahepeal oli meil siin jälle üks torm, siis oli siin näiteks lumesadu ja üks kerge rahe.Hullem kui Eestis, I suppose... siin linnas on kombeks nii, et kui sul on kapoti peal piisavalt lund, siis teed sellest lumemehe ja siis see lumemees hoiab kojameest ja siis on hästi lahe ja sõidad lahtise aknaga ringi ja vaatad, et kas kõik ikka vaatavad. igal juhul nägin ma mitu sellist autot. aga täna.... vaadake:

Eile saabusid Kreekamaale ka portugali noormehed, seega on meil nüüd koos hispaanlaste ja portugallastega kokku 9 Jose Ignasiot. ühe hispaanlase nimi on Juan Carlos, kuid ma ristisin ta Jose Ignasioks, nii et nad kõik on nüüd Jose Ignasiod. Portugali tüübid tahtsid hispaanlastele ära teha ja kokkasid meile süüa, väga mämm-mämm oli ja siis mängisid kitarri. aga võta näpust, tulid hispaanlased ja siis tuli välja, et ka nemad oskavad kitarri mängida. aga muidu said nad vist sõpradeks :)

mingi õhtu käisime hipaanlastega klubis (pigem baaris) latino rütmide abil ennast liigutamas. ma pole ammu tantsust sellist kaifi saanud. see oli ikka nagu päris tantsimine. a ja siis on mul picasawebis üleval ühed beibepildid. minu esimene enne-diskot-fotosessioon-üleüldse :) siin need on: http://picasaweb.google.com/alissav86/BeibedKreetal. ja üleüldse, vaadake ka teisi pilte http://picasaweb.google.com/alissav86.
infoks veel nii palju, et kui kõnnid mööda Chania tänavat, siis võib lambist üks hull järgi hakata käima ja mingi hetk oma käe su tagumiku peale panna. Eestis seda ei juhtuks, ma arvan. nii et Sina, kui sa siia tuled, siis hoia oma tagumikku (keegi ei tohi seda katsuda!).

viibin siin praegu juurdevõtmis kuuril: panen iga asja peale õli ja tunnen, kuidas grammid tulevad :P

info

2008-02-14T08:00:00.000-08:00

kõik pildid panen üles siia koos kommentaaridega http://picasaweb.google.com/alissav86/KreetalD

minu kohalik number on: (0030) 698 1197385

aadress: Skiner 60, Nea Chora 73131, Chania, Greece
Kirjutage, joonistage mulle!

tervitused! :)

14.02 maavärin :P

2008-02-14T06:51:00.000-08:00

Ja nagu ütles Mari „Sa oled nüüd eriline, sa elasid maavärina üle!” justnimelt. Ma lausa tunnen seda erilisust enda sees, taas on minus tärganud see tunne, et olen kõikvõimas jumal... hommikul voodist tõustes (kl 12) kuulsin järsku Eliisi hüüdmas „maavärin”. Ei tundunud loogiline, nii et esialgu heitsin selle mõtte kõrvale. Siis aga järsku tundsin, et maja nagu kõiguks. Anellgi pidi algul ehmuma, et küll on veider pohmakas, kuni me kõik üheskoos pidime tõdema fakti, et tegu ON maavärinaga. Jõle šeff tunne oli. Tükk aega oli pärast imelik olla. See kestis oma 15 sekunit kindlasti ja väidetavalt siis 6,5 magnituudi (minu lemmik sõna muuseas). Pärast oli veel mingi järeltõuge, aga seda me enam ei tundnud, asjad lihtsalt vahetasid asukohti laual natsa.
Aga väga vägev tunne on küll. Tegelikult on lihtsalt see, et täna on esimest päeva Kreekas päike ja päikese käes on soe. Ma ei tea kui mitu kraadi siin on, aga oma 13 annan ikka ära. Eile oli see-eest 1 kraad sooja J ja nagu päris kreeklased kartsime me eilset külma nii väga, et istusime toas ja kuskile ei läinud. Ma olin tubli ja tegin asjalikke asju näiteks. Kiidan ennast siinkohal!

Eile külastasime esimest korda kohalikku diskoteeki ja keerutasime seal jalga hommikutundideni. Igal pool on suitsuhais ja garderoobi pole. Ja et lahe oleks, siis aeg-ajalt viskavad inimesed lettielt salvrätikuid õhku ja siis need lendavad igas ilmakaares laiali. Nad vist arvavad, et see on väga ilus. :)

Kultuurishokk

2008-02-12T08:37:00.000-08:00

12.veebruar ja Kultuurišokk
Jaaa täna oli päev, mil mõcin, et kirjutan, et meil nüüd päike paistab ja te peate kõik nentima fakti, et siin on kevad, kuid võta näpust, teine pole end veel ilmutanud. Kuid sellest hoolimata ei lase me end sellest heidutada, sest et just praegu, lootes leida itimeest, täheldasin ma õues mäetipu taga punast päikesevalgust. Kes teab, ehk see oligi tükike homsest päikesest. Aga see selleks... võtan parem kokku möödunud sündmused.

Nimelt on meil korteris neljas üürnik. Suur-suur tigu. Iseenesest on normaalne kui sul kodus laes teod ripuvad, eks ole. Aga me ei julge teda puutuda, nii et jääme lihtsalt lootma, et ta sealt alla ei kuku.

Eilse päeva jooksul ei toimunud tegelikult mitte midagi. Käisime erasmuse koordinaatori juures, siis pangas ja siis läksime koju. Ma lugesin raamatut ja tukastasin 5 minutit (suu suitseb praegu, sest et tegelikult oli see tund aega). Kõhus oli üks mõnus Giros Pita ehk suflaki ja otsustasimegi kreeklaste moodi siestat teha, sest et Kreekamaal on sellised reeglid: esmaspäevaiti, kolmapäeviti ja laupäeviti on kõik asjad lahti kuni 14.30 ja teistel päevadel on siis 9.00-14.30 ja siis 18.00-20.30. ühesõnaga vaata ise kuidas hakkama saad, sest et kui midagi vaja on, siis kõik on alailma kinni.
Minul on Kreekas väga vahva selle pärast, et linn on kiisjasid täis. Igat värvi. Ja kui ma nendega räägin, siis nad alailma vastavad midagi, aga kahjuks kreeka-mäu-keelt ma veel ei valda, nii et püüan nende emotsioonidest ühtteist välja lugeda. Üks paks koer elab ka Chanias. Ma algul arvasin, et ta on lihtsalt rase koer, aga siinkohal usun ma kohalike juttu rohkem kui enda arvamust.

Nu ja apelsinidest, mandariinidest ja sidrunitest ei maksa kirjutadagi, neid on kõik kohad täis.

Nu ja üks tähelepanek veel: autot ma rentida ei julge, sest sellist liiklust pole ma veel varem näinud. Ka rohelise tulega üle tee minnes peab sul 4 silmapaari olema.
Eile tegime esimest korda siis ise süüa. Väga tore oli. Makaronid, viinrid ja juust pluss kreeka salat.
Ja siis tuli meie juurde mustmijon inimest (kohal oli 8 eestlast, tšehhid, belgiapoiss, joseignaasiod, üks kreeklane ja saigi vist kõik). Ja kui kõik need mustmiljon inimest räägivad ja mängivad seda numbritemängu, kus tuleb teatud numbrite asemel teatud sõna lausuda ja siis juua, siis lärm läheb suureks. Üks naaber tuli siis mainima, et tal on homme tööpäev. Mul oli juba vahepeal kõigest nii poogen, et oleksin magama läinud... sain kusjuures kõige vaiksema eesti tüdruku tiitli (kõik mu sõbrad ju nõustuvad sellega)... ja otsustati baari minna, et naabreid mitte segada. Aga meil on selline vahva uks, et kui võtme unustad seest poolt ukse ette, siis sisse enam ei saa. Ja vot ei saanudki. Koputasime paar korda naabrite ukse peale (kell 3 öösel), et sealt rõdu kaudu meie juurde pääseda, kuid need olid juba magama jäänud. Ja siis nagu imeväel ilmusid välja Radek (tšehhi noormees, kes on kuidagi arvatavasti ekstreemspordiga seotud) ja Julien (belgia noormees, kes arvas, et temast on ka abi) ja avasid ukse. Ehk siis üks tüüp hüppas rõdule kuidagi ja nii see siis läks. Ja siis oli kõigest juba nii poogen, et läksime magama.
Lisaks on mul veel üks uudis, mis võib ainult Kreekas olles kõne alla tulla. Nimelt, kool ei hakanudki eile nagu pidanuks olema, vaid hakkab hoopis järgmisel esmaspäeval. Haha. Ja isegi meie koordinaator sai sellest alles nüüd teada. Nimelt neil olid valimised ja kõik pidid koju valima minema, nii et õppetöö lükati nädala võrra edasi.
Kui nüüd aga rääkida veidi kultuurišokist, siis siin see on. Täna siis sattusime esimest päeva ülikooli. Ja... esiteks ma pidin üpris palju fotografeerima, et te ikka aru saaksite, mis asi on üks Kreeka ülikool. Campusesse sisenedes mina näiteks lihtsalt hakkasin õudusest kisama ja Anell naeris, et Alissal on kultuurišokk. No vaadake ise. kole, soditud jne... See vist ei vaja kommentaare.

ja üks asi veel. Eile nägin poes suurt kana või kalkunit, kel olid veel jalad küljes ja pikad varbaküüned. Eestis ma pole midagi sellist näinud.
Adio!

Kreeeeeta

2008-02-10T02:53:00.000-08:00

9.02.2008 Teine päev Kreekamaal
Tere! Minu nimi on Alissa ja ma olen Kreekas. Olen siin olnud tervelt kaks päeva ja juba võib kinnitada, et valdan nii mõndagi kreekakeelset sõna. Ilm on väga sümpaatne, paistab päike ja me oleme kogu aeg õnnelikud. Kreeklased on hästi vastutulelikud ja asjade ülesleidmisega ei ole üldse probleemi, eriti kui valdad juba nii palju põevaid sõnu nagu mina!
Tegelikult räägin kiiruga ka selle ära, kuidas meil siia jõudmine läks... kenasti! Tulin ma ju otse Londonist – ja siinkohal tuleb nentida, et London on väga-väga ilus ja sõbralik ja kihvt linn – ning kohtusin Ateena lennujaamas Eliisi ja Anelliga (need on kaks tüdrukut TTÜst, kes ka Kreekasse tulid). Saime sealt kohe laevale ja siis Chaniasse. Laeval olid väga vastutulelikud inimesed, viis pluss. Ilm oli ilus ja õhtuks olime oma korteris.
Aga olgu. Ülalkirjeldatu oli nüüd see, mis oleks võinud olla. Nüüd aga see, kuidas asjad tegelikult läksid:
Lononi kohta ma jama ei ajanud. Tõepoolest super äge linn. Fantastika. Aga ma pean tunnistama, et äraminek ei olnud vahva. Üksinda sõita öösel kell 3 lennujaama ja seal passida niisama ja oodata 6.40 lennukit Ateenasse...eeeii, aitüma. Näiteks pidin ma mõmmiga kahekesi lennujaama McDonaldsisse minema. Ta istus mu kõrval tooli peal. Pilti mul teile kahjuks ette näidata ei ole, sest et mul oli piinlik ennast mõmmiga pildistada. Lend oli vahva. Siinkohal tänan oma venda ja mari kaaa, et tänu teile sain lennukist kreeka tähti õppida. Ateena lennujaamas oli mul umbes tund aega kuni Eesti plikad kohale jõudsid. Vaatasin lihtsalt inimesi. Väga teistsugused. Peale lähevad ainult blondid, seega mina saan rahus elada – Anell aitab hädast välja, sest ta on poolblond.
Kreeka keelt ma veel ei valda, kuid oskan öelda jamas- terviseks, jasses- tere, efkharisto- aitäh, palakalo- palun ja veel paar mõttetut sõna.
Edasi jätkus vahva sõit bussiga Piraeusesse, sadamasse. Bussis oli kaks mitte väga normaalset joobes inimest, kes magasid. Üks tahtis kogu aeg Eliisile sülle kukkuda, ma ei saa siiani aru, miks Eliis ei lasknud seda teha... aga igatahes...Anell pidas vajalikuks mainida, et õues olevat kõva tuul. Või nii talle aknast paistis. Mina pidasin vajalikuks sellist asja eitada.
Jõudsime sadamasse umbes tund aega enne väjumist. Millegi pärast arvasime, et meil on paaniliselt kiire ja hakkasime laeva poole jooksma. Raskete kohvritega. Ja kui laevani jõudsime, tõdesime fakti, et laev on teisel pool väikest lahte. Mõistes juba tolleks hetkeks, kui võimatu on jalgsi seda teed läbida, et sinna pääseda, püüdsime takso kinni. Taksojuht oli tüüpiline kreeklane (siinkohal tervitan oma ema) ja ütles riläx. Mina igaljuhul relakseerusin kohe. Teised veel mitte. Kohvrid olid meil nii suured, et sõitsime lahtise bagasnikuga, küll ainult 4 minutit, sest nii kiiresti sinna autoga sai. Taksojuht pakkus meile kohalikku nätsu, närisime seda meeleldi.
Jõudsime laevale. Kõik oli tip-top. Unistasime sellest, kuidas õhtul juba kohal oleme. Kell oli 4 päeval. Sõime ja lobisesime ja siis järsku otsustas üks tore kreeka noormees tõlkida meile seda teadet, mida üks tädi raadio teel oli juba vähemalt tund aega korrutanud. Nimelt tuul oli nii kõva, et sadam otsustas, et täna ei sõida ükski laev. Ehk oleks pidanud Anelli kommentaari tuule kohta tõsiselt võtma....Mind läbis ahastus ja meeleheide. Ja kuna me olime nii kaua teadmatuses, siis kogu laeva inimesed jõudsid lennupiletid õhtuks ära bukkida. Ja nu sadamast lennujaama sõidab ks tund-poolteist. Kuna kajutikohta meil polnud, siis hakkasime seda asja ajama. Selleks, et piletid ära vahetadda, oli vaja teha check outi ja sellega läks miljon aastat, kuna ükski laeva töötaja ei teadnud ise ka kuidas asjad käivad. Ühesõnaga kui jõudsin õue (jah, justnimelt, laevast kajutit osta ei saa, seda saab ainult õuest putkast), oli kassa just jõudnud sulguda, et Alissa mitte mingil juhul kajutis magada ei saaks. Ütleme nii, et 2 õlut ja ma olin jälle õnnelik. Magada oli isegi täitsa ok, võite mu pildikogust vaadata: mõmmiga magamiskotis oli täitsa soe.

Hommikul selgus, et laev ei lähe täna ka ja ei lähe vist ka homme. Ühesõnaga hakkasime laevast väljuma. Vastu tuli tundmatu vanamees, kes ütles, et tema usub, et laev siiski läheb täna. Nu me siis olime taaskord segaduses, kuni siiki lõpuks julgel, kuid väsinud sammul astuma hakkasime. Vahepeal sain ma teha sporti ja joosta sadama territooriumil erinevate putkade vahel, et laeva raha tagasi saada. Kasulik. Edasi oli kõik vahva, jõudsime lennujaama, saime viimased 3 piletit ja jõudsime Chaniasse. Päike paistis ja oli soe. Ma suutsin viivuks juba õnnelik olla.
Saime kokku eestlasest erasmuse Heleniga ja tema Kreeka sõbrannaga. Tegime nalja ja sõime. Ja siis siin on kombeks, et peale sööki tuuakse lauda raki, mis on selline kange alkohol. Ja peab jooma. Käisime korraks ka tšehhide juures. Ja sealt ära tulles sattusime sellise paduka alla, et õhtul me täna enam välja kuhugi ei läinud.

Ja mees(vanamees), kes üürib välja seda korterit, kus me elame, kutsus alla enda juurde (rääkisin seal telefoni teel korteri omanikuga üürimaksmisest- ja seda vene keeles-) ja ta pakkus jälle rakit. Võtsime Anelliga, sest et olevat ebaviisakas ära öelda. Ma vaatan, et siin võib terve päev purjus olla, kui sul palju sõpru on ja sa neil külas kogu aeg käid ja kõik pakuvad rakit.
Igaljuhul Kreekas on torm, sajab padukat (sõna otseses mõttes padukat). Aga teisipäeval pidi ilusaks minema ja 18 kraadi lubati. Aga seni on siis märg ja kole. A ja seda ka, et meie korter on mere ääres ja väga normaalse koha peal. A ja seda ka, et edaspidi ma ikka ei viitsi nii detailselt kirjutada, praegu pole lihtsalt midagi paremat teha. Tervitused kõigile!
Ps. Egert, vitamiini võtan iga päev!

SIIN on ka pidlid:
http://picasaweb.google.com/alissav86